See loogika pärineb ajastust, mil automaatika ei osanud temperatuuri reguleerida. Kütmisega viivitamine nõuab hiljem lisaenergiat jahtunud ja niiskunud konstruktsioonide üleskütmiseks.

Arvestama peab ka sellega, et kortermajas ei saa kõik korterid võrdselt päikeseenergiat – see sõltub ikka ilmakaartest ja segavatest ehitistest ning puudest. Lähtuma peaks ikka madalama temperatuuriga otsast. Vahetamata aknaid ei peaks arvesse võtma – see on siiski likvideeritav probleem.

Loomulikult pole võimalik ka korteripõhise reguleerimisega küttekulusid nulli keerata, kui naabrid kütavad, sest arvele liidetakse mingi osa üldisest energiast, mis on täiesti õige, sest soojus levib päris hästi seinte ja vahelagede kaudu. Mitte niivõrd läbivate torude kaudu, nagu tihti ekslikult arvatakse.

Samal põhjusel on kuritahtlik öelda, et külmetajad kasutagu elektriradikaid – siis tõuseb veidi kogu maja temperatuur ning kokkuhoidjad saavad oma kütteperioodi veelgi kaugemale lükata.

See ajuvabadus, kus säästuperioodidel pidi alati kulutama raha ravimitele, sundis mind lõpuks ehitama oma maja. Nüüd on alati normaalne temperatuur, nii suvel kui talvel, ning seejuures on ka värske õhk.

Hea lugeja, kas sinu majas juba köetakse? Kas sinulgi on olnud probleeme seoses kütteperioodi kestusega? Anna teada aadressil rahvahaal@delfi.ee või kommentaariumis!