Urban oli töö tõttu
üsna palju Läänemerel sõitnud, siinsed teravad lained ja nendest tekkiv
kõikumine olid talle tuttavad. Ka sel õhtul kõigutas, kuid see ei
häirinud teda kuigivõrd.

Keset peokära ja karaokebaari
valju muusikat ei kuulnud Urban kordagi midagi imelikku, ühtegi
kummalist heli, mis tavapärasest laevamelust oleks esile kerkinud.
Olukord muutus järsult, ilma hoiatuseta. Korraga oli kõik viltu.

Kõik muutus hetkega

„Tekkis
ootamatu kalduvajumine, nagu laeva oleks raputatud. Karaokemasin jättis
loo pooleli. Õhtujuht püüdis inimesi rahustada, julgustada, et kohe
hakkame uuesti peale, kuid ruum oli selleks ajaks täitunud ärevusega.”

Aimdus,
et asi on tõeliselt halb, jõudis Urbani teadvusse sõnadeta. „Kui
klaasid lendama hakkasid ja laev kaldu vajus, haarasin baariletist
kinni, et tasakaalu hoida. Sattusin lähestikku ühe väga ilusa
eestlannast baaridaamiga, kes hoidis samamoodi letist kramplikult kinni.
Tema nägu oli minu omale väga lähedal, tema ilmest peegeldus tõeline
hirm. Siis sain aru, et asjad on väga halvasti. Pöördusin Thomase poole
ja ütlesin, et me peame siit kohe välja pääsema.”

Urban räägib sellest, kuidas tema jaoks oli kõige raskem sundida end vette hüppama ning pääsemisest. Aga ka süütundest, millega paljud ellujäänud pidid tegelema: mida öelda neile, kelle lähedased jäid laeva? Vaata pikemat intervjuud videost! (Video on inglise keeles)

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid