Tunnistan ausalt, et vahel tahaks ma kõva häälega kisada, kui ma neid laste selfiesid näen. Need alavalgustatud ja teralised ning ebaloomulike värvidega klõpsud... vahel söövad hinge lausa seest. Alati kipun esitama küsimuse: miks seda teha? Miks peaks sellist klõpsu tegema?

Muidugi on hästi tehtud selfiesid – selliseid, mille puhul tuleb tõde tunnistada: need on ajakohased ja asjalikud. Kui see Mihkel Raua pilt endast oli ka selfie, siis kuulus see asjakohaste hulka. Need on sellised informatiivsed – inimene üritab enda meeleolu edasi anda. Võtame kasvõi meie presidendi, kes laulupeol endast laulukaare ja lauljatega selfie tegi. See oli maitsekas ja stiilne – president rahvaga. Mis saab selles halba olla?

Aga enamus on ikkagi tõelised käkid. Nende käkkide osakaal on suurem kui neil üksikuil, mis on tõeliselt maitsekad ja stiilsed – sellised, mille juures inimene on enne mõelnud ja siis teinud, mitte nii, et kammisin sassi ja nüüd hakkan lolle nägusid tegema, kogu seeria riputan näoraamatuse ja olen selle üle uhke.

Kui minna tagasi algusesse, siis Mihkel Raud tahab korralikku eestikeelset nime – hetkel on kasutuses "enekas" ja "selfie". Tunnistan, et mind ajas ka segadusse see "enekas", kui esimest korda kuulsin – kunagi oli see ju enesetapu sünonüüm.

Ühtlasi hämmastab mind see meeletu edevus – ma poleks iial uskunud, et eestlased on nii edevad. Lisaks tundub, et see pole mitte langev trend vaid kasvav, ja järjest rohkem ning rohkem tekib neid pilte endast igale poole. Noorsugu ei rahune kuidagi maha.

Mihkel Raua üleskutse pani mind mõtlema. Mis peaks siis olema see sõna, mis täiesti eestipäraselt annaks edasi "selfie" või "eneka" tegemist, et vanem generatsioon ei hakkaks juukseid kitkuma, et "võõrkeel" ja "enesetapp?" Jõudsin lihtsa lahenduseni: "omakas"!