Õigete andmete korral muutub
imitaator ajamasinaks. Tagantjärele on üsna hästi teada, kuidas ilm
Estonia hukuööl sõites muutus. Tallinnast väljudes oli tuul 10–13 m/s ja
lainekõrgus kuni kaks meetrit. Ei midagi erilist.

Ülireaalne illusioon

Aga
proovime. Pilt „illuminaatorite” taga hakkab vaikselt õõtsuma. Sellist
lainetust tunneb nii suur alus vaevu. Vaikselt manööverdame sadamast
välja ja asume teele. Nii nagu Estonia sadu kordi varem. Liigume ajas
kiirkorras edasi. Kella kümneni õhtul, mil laev vaikselt Eesti loodetipu
tagant väljus ja Soome lahe seljataha jättis. Imitaator võtab tuure
üles: lainekõrgus juba neli meetrit. Taban järsku, et olen ise
vaistlikult esimesest ettejuhtuvast pidemest kinni haaranud. Ükskõik mis
mõistuslikud argumendid instinkti vastu ei tööta. Tegelikult, kui seda
„merd” kaua vaadata, võib kokk Adalberti kombel varsti kambüüsi kõõksuma
tõtata. Võib-olla on isegi hea, et enne midagi ei söönud. Praegu küll
ei paneks midagi kõhtu.