Tööpäev algab üsna reipalt. Siblin muudkui ringi ja otsin kogu aeg kätele tegevust. Kõige suurem vaimne ja füüsiline väsimus aga saabubki just kaheksa tunni möödudes. Meeleolu langeb märgatavalt ning aina enam väsiv selg tuletab end valusalt meelde.

Püüan end painutada ja venitada ning neli armutut tundi veel vastu pidada. Motivatsioon töötegemiseks on veel madalam kui null. Pigem tahaks end kuskile kastide vahele pikali visata ja äraruunatud kehale veidigi puhkust anda.

Üldtunnustatud arvamuse kohaselt ei suudagi inimene järjest üle kaheksa tunni kvaliteetset tööd teha. See on inimvõimete lagi ning sealt edasi tööle sundimine on kuritegu alluva suhtes.

Meenub aeg, mil olin ametis terve ööpäeva kestvates vahetustes. Lahkusin kodust hommikul kell kaheksa ja koju tagasi saabusin ööpäev hiljem, samuti hommikul kell kaheksa. Magamata ööd andsid endast kiiresti märku. Kuu jooksul magamata jäänud kaheksa ööd muutsid mind ülinärviliseks ja kergesti ärrituvaks. Päevane paaritunnine uni ei korvanud midagi ning üle aasta aja ma sel ametikohal vastu ei pidanud. Isegi vabade päevade suur arv ei ahvatlenud samamoodi jätkama.

Isegi lisatasu öötöö eest ei soovinud tööandja maksta. Jahus midagi, et ööpäevane keskmine korvab selle öise ülevaloleku. Andke abi! Kui on selline suhtumine öösel tööl olevasse alluvasse, siis see firma ilmselgelt oma inimesi ei väärtusta.

Hea lugeja, anna teada, kui pikad on sinu tööpäevad ja kuidas nendega toime tuled? Saada kiri aadressile rahvahaal@delfi.ee või võta sõna kommentaariumis!