Lugeja naljakas mälestus: piinlik põhjus, miks ma enam kunagi suvaliste paberite peale märkmeid ei tee

Sellest on möödas juba pea 40 aastat, aga vahel tuleb see vahejuhtum mul ikka meelde. Olin siis kevadel lõpetanud esimese klassi ja olime ka sel suvel koos vanema vennaga vanavanemate pool. Seal oli alati lõbus ja tore, vempe ja tempe sai tehtud alati.

Ka sellel soojal suvepäeval, paar nädalat enne vanaisa sünnipäeva, olime läinud vennaga ratastega naaberkülla vanaisa saadetud pakki viima. Pakk viidud, tulime tagasi teist teed pidi, ringiga, et oleks huvitavam. Et tagasitee palju pikem oli, otsustasime ka teeääreses bussipeatuses väikese puhkuse teha. Istusin pingile ja mu vend tegi tiiru ümber bussipeatuse. Siis ilmus ta kavala näoga ja kutsus mind vaatama. Peatuse tagumisele seinale oli keegi kritseldanud : “See, kes seda loeb on loll”. Mu vend veel kihistas naerda, et tal õnnestus mind lugema meelitada. Terve ülejäänud tagasitee haudusin kättemaksuplaani.

Tagasi vanavanemate majas olles, nägin ühel hetkel tuppa astudes, et mu vend sirvib ajalehti, mille järel oli vanaema äsja postkontoris käinud. Kasutasin ära tema keskendunud oleku ja tõmbasin teise ajalehe enda ette. Plaanisin just kirjutada selle servale bussipeatuses loetud lause, kui ajalehe vahelt libises välja palju parem materjal, millele kirjutada. Minu õnnetuseks juhtus see olema üks sünnipäevakutsetest, mille vanaema oli postkontorist kaasa ostnud. Lükkasin peale kirjutamist kutse lehe vahele tagasi ja lehe venna ette. Minu pettumuseks sirvis ta küll ka seda lehte, kutsed jäid aga tähelepanuta. Mõne aja möödudes unustasin aga asja sootuks.

Õhtul oli vanaisa kutsed valmis kirjutanud ja viinud need postkasti. Et kutsed oli kahepoolsed, siis ei pannud ka tema tagaküljel ilutsevat “kirjasõna” tähele. Minul endal ei tulnud kutsed ega vahejuhtum enam üldse meeldegi. Lõpuks saabus sünnipäev ja ka külalised. Istusime juba lauas ja pidu oli hoo sisse saanud. Ühel hetkel pistis mu vanaisa vend käe oma põuetaskusse ja tõmbas sealt välja kutse. Muheledes pani ta selle mu vanaisa ette lauale, kutse tagumine pool pealpool. Kutset nägi ka vanaisa kõrval istuv isa, kes minu “varesejalad” muidugi hetkega ära tundis. Mäletan oma isa selle hetke nägu ja pilku siiani.

Kodus muidugi loeti veel mitmeid kordi “epistleid” selle tembu eest, vanavanemad meenutasid asja aastaid veel huumoriga. Mina aga naljalt ei tee siiani märkmeid suvaliste paberite peale ja oma isiklikku märkmikku hoian kui kallist varandust.