Lugeja: igas Eesti kodus peaks olema tulirelv
Ometi võib tulla ette olukordi, kus iseseisvus sõltub iga üksiku inimese tegevusest, tema ettevalmistusest ja oskustest. Neid oskusi tuleb hoida ja arendada. Kodanikuõpetuse raames peaks koolilõpetaja omandama ka oskuse oma kodu ning kodumaad oma jõuga kaitsta. Üheks enda ja oma riigi kaitse alustalaks peaks olema see, et iga vastutustundliku Eesti pere kodus on relv ja seda osatakse kasutada.
Eestis on relvaloa taotlemine lihtsam kui Soomes, kuid siiski piisavalt keeruline ettevõtmine. Jahipüssi või sporttulirelva võib soetada juba 18-aastane isik, kuid revolvri või püstoli loa saamiseks peab olema vähemalt 21-aastane.
Eesti relvaomanikud ongi praegu peamiselt jahimehed või laskesportlased. Veel üks võimalus relva omada on hakata kaitseliitlaseks. Kaitseliitlaste isiklik varustus on liikmetel enamasti kodus. See võimaldab varustuse kiiret kasutamist kriisiolukorras. Paljudel kaitseliitlastel on enda käes hoiul ka tulirelv – püstol või automaat.
Kaitseliidu andmeil kuulub sinna üle 13 000 liikme. Nendele meestele saame ilmselt kindlad olla, aga seda on vähe. Enne seda, kui Eesti eelmine iseseisvus suurriikide sobingus loovutati, oli meil umbes 60 000 kaitseliitlast, kellel kõigil oli kodus vintpüss ja 45 lahingpadrunit. Toona see meid ei aidanud. Relvad korjati ära, pauku ei tehtudki, kuid see oli riigijuhtide poolne vale hinnang olukorrale. Ka liitlastest oli puudu.
Ameerika Ühendriigid on näide ühiskonnast, kus relva omamine on enesestmõistetav. See on kultuuri osa juba ajast, mil läänes maad saanud vajasid relva kaitseks indiaanlaste eest. Ka praegu teab Ühendriikides iga pätt, et võõrasse majja tungides on arvestatav võimalus saada tina.
Ameerika relvajõud om maailma võimsaimad. Austus sõjaväe vastu saab aga alguse kodudest, kasvatusest ja ühiskonna hoiakust, mis väärtustab uhkust ja võimet enese ning riigi eest seista. Eestit on läbi ajaloo peetud piiririigiks. Seetõttu pole vale siingi mõelda kõnnumaa reeglite järgi – olla valmis ohuks.
Kui Krimmis ilmusid ühel hetkel tänavapilti hästi relvastatud mehed, ei olnud neile vastu astumas kedagi. Paneb mõtlema ja järeldusi tegema. Pronksiöö oleks ehk jäänud olemata, kui kaupluste omanikel olnuks seaduslik õigus seifist tulirelv välja võtta.
Relvade laiema leviku lubamisega on muidugi seotud riskid. Traagilised on piiritagused uudised koolitulistamistest ja lihtsalt õnnetustest. Selliseid juhuseid võib meilgi ette tulla, kui igas kodus on püss. Pistoriuse juhtum näitas, et relv võib jõuda ka tasakaalutute inimesteni.
Kuid ameeriklastelt pärineb ka tarkus, et "pahad", kes relva kindlasti tahavad, saavad selle nagunii, seega pole õigustatud "heade" relvast ilma jätmine. Riske saab maandada läbi sihikindla õpetuse ja vastutustunde kasvatamise. Relvaloa saamine ei pea muutuma kergemaks, loa saanud soovijale aga võiks riik kaitsekulutuste arvelt relva muretsemist ja hoiutingimuste loomist osaliselt kompenseerida. See aitaks kaasa, et ohuhetkel oleksid kodumaa kaitsjatel standardsed tulirelvad, millele sobib kaitseväe laskemoon.
Kui võtame rahvusliku enesekaitse vajadust tõsiselt ja vastutustundlikult, ei ole relvade laiem levik riskantsem kui autode masskasutusse lubamine, sest ka autoga võib ju inimese surnuks sõita. Purjuspäi ja lubadeta sõit on keelatud ning autode arvuga võreldes ei ole õnnetusi palju.
Arvutite ja veel väiksemate nutiseadmete omamiseks pole üldse luba vaja. Ometi võib nende abil tunniga kirjutada sellisel hulgal internetikommentaare, et see mürgitab sadade korralike inimeste nädalavahetuse. Relvade suurem levik patriootide käes pole suurem risk kui internetiühendus kõigile soovijatele.
On mõtlemapanev, kuidas valitsuse liikmed ja erinevad "lihtsalt arvajad" arutlevad praegu tõsise näoga selle üle, milline peaks olema Eesti järgmine suur eesmärk. Sõjaväekogemuseta kaitseminister räägib, kuidas Eesti vajab oma uut lugu. See meenutab lille nuusutamist viljapõllul, ajal, mil põld teisest otsast põleb.
Et Eesti jääks püsima, peab kaitsetahte kasvatamisele rohkem tähelepanu pöörama. Võib üsna kindel olla, et lähiaastatel on vabadus Eesti ainuke tõeliselt suur eesmärk. Selle eesmärgi saavutamiseks peab igaüks, kel mõistus peas ning käed-jalad otsas, olema vajadusel valmis ka tulirelvaga vabaduse eest seisma. Tõelises Eesti kodus peaks relv olema sama loomulik kui sinimustvalge lipp.
