Kui teaduslikus süstemaatikas saab igal kirjeldatud liigil olla ainult üks nimetus, siis rahvas tugineb kalale nime andes oma kogemustele ja elutarkusele, andes vahel samale liigile mitu nime. „Rahvapärased kalanimetused ei ole lihtsalt sõnamoodustised – tavaliselt on rahvas andnud oma elupaiga kaladele nime midagi kalale iseloomulikku silmas pidades. Siin tuleb esile nimeandja mõtteteravus, arusaamine, luulelend,“ rääkis TLÜ Eesti Keele ja Kultuuri Instituudi doktorant Mari Kendla.

Sageli viidatakse kala välimusele, kus osutatakse kehakujule (lapakas, lasn ’latikas’; pastlapaik, ühe poolega kala ’lest’; pikk-kala, saapapael, veeuss ’angerjas’), kehaosale (nagapoiss, okkakala, piigiline ’ogalik’; kottsuu ’vimb’; teravnina ’räim’; nösunina ’vimb’), värvusele (hõbelõhe; valgesärg), kirjale (tähnik ’jõeforell’, täpikala ’vinträim’). Või ilmneb nimes iseloomulik käitumis/tegutsemismaneer nt meremõrtsukas, -röövel ’haug’; munder, mundrikala ’merivarblane’; õgard ’tursk’; hüpis, kargaja, lendjas ’viidikas’; vigiseja, kidiseja, vingjas, käunam, kräunam, (p)räuks ’vingerjas’. Kalale on nimesid antud isegi lõhna järgi (haisukott, hobuselihapoiss, tallipoiss ’meritint’).

Nimetusi on tekkinud veel uskumuste tõttu: on arvatud, et kala ei tohi õige nimega nimetada, see rikkuvat püügiõnne, millest tulenevad eufemismid ehk ümberütlevad nimetused (nt kiivsilm ’lest’, põõsaalune ’angerjas’). Paljude nimetuste mõistmiseks ja selgitamiseks tuleb tunda kala eluviise vm spetsiifikat. Miks siis on vimb kottsuu, merivarbalne munder, vingerjas vigiseja või tint haisukott? Vastuse nendele küsimustele leiab käesolevast tööst.

Käesolev ihtüonüümiasõnavara lingvistiline analüüs toob esile eesti murretes esinevate kalanimetuste leksikaalse koosseisu, morfoloogilise struktuuri ja nimeandmise motiivid. „Tööst selgub muu hulgas see, milliseid kalu meie esivanemad teadsid,“ märkis Kendla. „Ühtlasi peegeldab rahvalike nimetuste levik ja arvukus liigi enda kunagist levikut ja arvukust, pakkudes seejuures ka ihtüoloogilist informatsiooni. Säilinud nimetused kõnelevad liigi kunagisest esinemisest ja/või rohkusest, mis praeguseks võib olla tuntavalt kahanenud või üldse kadunud.“

Niisiis sisaldavad kalanimetused endas mitmesugust informatsiooni. Uurimus võiks huvipakkuv olla nii lingvistile, ihtüoloogile kui ka lihtsalt keele- või loodushuvilisele.