"Ja keda eelistada, kui on peres mitu last? Korter Tallinnas, mingi sara, maksab vähemalt 200 eurot + kommunaalid 100-150, lapsele vaja riideid, süüa iga päev... ja tulebki 500-600 eurot kuus. Me elame riigis, kus mitte ainult üliõpilased ei jõua endale korterit soetada või üürida, vaid seda ei suuda oma väikese sissetuleku tõttu ka õpetajad!" võtab ta jutu kokku.

"Mina tulin ka maalt Tallinnase kõrgkooli ja sain ilusti hakkama. Üürisime kolme peale Õismäel kahetoalist korterit ning polnud probleemi. Otsisin endale ka töökoha, et keegi mind üleval ei peaks pidama. Natuke rumal on eeldada, et tuled linna kooli ja siis peab keegi kohe kandikul kõikide mugavustega korteri kätte andma. Samuti ei saa aru neist, kes üürileandjaid sõimavad. Igaühe enda asi, mis hinnaga oma vara välja üürib. Hea, et on üldse selliseid eraisikuid, kes on valmis sellist teenust pakkuma. Riik ju üürikortereid ei ehita. Ja kui üüritingimused ja hind ei sobi, siis keegi ju ei sunni seda lepingut sõlmima. Igaüks on ise oma õnne sepp ning elus tuleb natuke ka vaeva näha. Ei saa kohe tudengina loota, et keegi pakub tasuta peent kesklinna korterit," leiab teine.

"Üürin juba kolmandat aastat välja oma tube 100 euro eest kuus. Hinna sees kõik mugavused ja kommunaalid. Peab ütlema, et nii mõnigi neist neidudest ja noormeestest ei ole osanud pakutavat hinnata ja on suutnud pea peale keerata mitte ainult oma vaid ka naabermajade elu. Seetõttu olen loobunud laiemast reklaamist. Õnneks on tänaseks sõelale jäänud mõned korralikud noored, kes aitavad mul seda elamist korraldada ja teevad uute üüriliste osas esimese valiku. Võttis poolteist aastat aega, aga täna on maja on puhas, asi toimib ja kõik on rahul. Nii et kes otsib, see leiab!" teatab üks majaomanik.

"Aasta 1987, Tartu. Ühikakohta ei saanud – olid põhjused. Vanemate tuttavate tuttav andis mulle üürile korteri: kaks tuba, vann ja soe vesi – 10 rubla kuus. Vot see oli alles elu! Tööl ma ei käinud – poleks õppida jõudnud ja ega vajadust ka polnud – vanemad teenisid kokku üle 200 rubla kuus, vahel isegi 400 rubla kuus – sellest jätkus küll. Toit oli nii odav, elekter maksis kopikaid, telefon oli vist üldse tasuta või ka sandikopikate eest – ei mäleta isegi. Küll olid toredad ajad!" meenutab 1980ndate tudeng.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid