Obama kasutas oma kõnes luuetuse teise salmi avarida "Kes annab abi? Kohe, praegu, nüüd!".

Loe Mari Underi luuletust, mille ta kirjutas aastal 1943.

Päälekaebamine

1

Ma hüüan kogu oma rahva suust:
me maad on haarand hirmus raske taud,
me maa on varjutatud võllapuust,
me maa - suur lahtikaevat ühishaud.

Kes annab abi? Kohe, praegu, nüüd!
sest põdeja on jõuetu ja nõrk.
Kuid nagu linnukarje kaob mu hüüd,
see hajub tühjusesse: maailm on külm ja kõrk.

Kas rauga ohe, väeti lapse nutt -
see jookseb liiva, kaob kui pettevirv?
Mees, naine oigab nagu haavat hirv -
see võimumeestele vaid muinasjutt.

Maailma silm on pime, kõrv on kurt
ja vägevate jõuk kas loll või hull.
Kaastunnet on vaid sel, kes hädast murt,
ja südant ainult kannatajal - sul ja mul.

2

All kõlekollase ja moondund taeva
just vastu tuult mu mõtted jälle teel,
kui kiskja puuris märatseb mu meel
ning lahti hammustab me ühisvaeva.

Ei muuks ma ahistustekuhjas kaeva,
ei muuks nii sünget lõõska hõõgu keel:
et õigluskirg veel huugaks, enam veel,
seks hädatrumm peab põrisema aeva.

Öö seisab ees. Mu mured avali
ja välja laotet. Nagu kivivise
käib päälekaebamiste leegion.

Täis nördimust ja hukkamõistu on
mu silmad unekatteta ja alasti,
ei talu lugada neis muu kui - Jumal ise.

3

Ma tulen nagu väga kaugelt, kust
end vaevu läbi murdsin kaudu talvekuude
ja leinamõtete, mu kodutruude,
alt lahti lööma kevadesse ust.

Kuid kuidas astun, suu täis süüdistust,
nüüd roosahelbeliste õunapuude
ja teiste kauniduste juure uude
maipäeva, kui mu meel on vihast must!

Veel ootan päästeinglit ma täis trotsi,
hääd soovides kuid kurja küüsi vajun,
kes olla võiksin tuvist vagusam.

Kui tunneks kuradi ma sarveotsi
end tõukavat, kas kahjurõõmus tajun,
et kättemaks on kõige magusam?

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid