Postimehe hiljutises juhtkirjas võeti uuesti teemaks 200 000 lihttöölise pisike töötasu. Kas 400-eurone kuupalk ikka võimaldab elamist üüripinnal, kommunaalide maksmist, lapse lasteaiaraha tasumist ja söögi ostmist? Pärast kohustustega ühele poole saamist meelelahutuse jaoks küll midagi ei jää.

Mäletan, kui mu onupoeg aastaid tagasi Eestis kahe lapse kõrvalt mitmel kohal tööd rabas – et ikka sellesama meelelahutuse ja enese inimesena tundmise jaoks ka lisaraha teenida. See sõna "lisaraha" ongi meie riigis võtmeküsimus. Mis mõttes ma ei ela ära tehes täiskohaga oma põhitöökohal pikki päevi? Miks ma pean selleks kogu aeg välismaa poole kiikama, et säiliks lootus endale midagigi lubada, peale makaronide ja keeduvorsti? Ahjaa, onupoeg pühkiski Eestimaa tolmu jalgadelt ning elab üsnagi mugavalt juba teises riigis.

Minu käest küsitakse tihti: "Miks sa juurde õppima ei lähe?" Selle peale tooksin ilmeka näite, kus 24 kõrgharitud inimest osales grupivestlusel, et saada mobiilioperaatori juurde teenindaja ametikohale. Kes oli omandanud kultuurialase kõrghariduse, kes jälle sotsiaaltöötaja oma, ükski neist aga ei teeninud raha oma haridusele vastaval ametikohal.

Üks sotsiaaltööd õppinud noormees põhjendas oma kandideerimist sellega, et ta ei soovigi sotsiaaltöötajaks saada. Haridus kui selline ei kindlusta meelepärast tööd ega soovitud palka. Mis selle aga üldse kindlustab? Tundub, et Eestis saab tasuvat tööd ainult tutvuse kaudu, kuna muul juhul lihtsalt tänatakse kandideerimast ja soovitatakse edasi otsida, olgu inimene siis haritud või mitte.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid