Eakas lugeja: see on jama jutt, et kultuuri ja meelelahutuse jaoks on palju raha vaja!
Sellega mina küll nõus olla ei saa.
Olen paarkümmend aastat olnud aktiivne raamatukogudes käija. Kui alles eelmisel kümnendil oli nendesse asutustesse asja ainult lugemisvara valimiseks ja toomiseks, siis viimastel aastatel on asi muutunud.
Olen käinud Tallinna Keskraamatukogus kirjanikega kohtumas, kodukoha lähedal asuvas Sõle raamatukogus arvutikoolitusi saamas, Eesti Rahvusraamatukogus äärmiselt põnevaid kunstinäituseid vaatamas ja käinud Liivalaia tänaval asuvas Võõrkeelse kirjanduse osakonnas isegi tervisevõimlemise ringis ennast liigutamas.
Lapselaps aga käib raamatukogudes muinasjutu- ja meisterdamistundides aega viitmas. Pean seda tema jaoks igatahes harivamaks kui kodus arvutimängude mängimist. Kõiki neid tegemisi oleme teinud täiesti tasuta. Raamatukogudes toimuvaid üritusi on nii palju erinevaid, et iga päev on midagi põnevat teha.
Tunnen suurt hämmastust oma eakaaslaste pideva kaeblemise üle. Mulle tundub, et asi ei ole sugugi võimaluste puudumises vaid hoopistükkis pealehakkamise ja tahtmise vähesuses. Meie tublid raamatukoguhoidjad, kes ise ometi nõnda vähe palka saavad, on näinud palju vaeva, et pakkuda meile tasuta võimalusi enda meele lahutamiseks ja mõistuse ärksana hoidmiseks. Kas tõesti on kuskile minna mõtet ainult siis, kui selle eest on raha makstud? Arvan hoopis, et sama hästi tehtud tasuta asi on hulga parem.
Lõpetuseks paneksingi oma eakaaslastele südamele: ärge olge nii passiivsed. Meil võib olla rahaliste võimalustega veidi kitsavõitu, kuid ometigi ei tähenda see seda, et tuleb nüüd ennast külili visata ja surma ootama hakata. Kui hoiame ennast aktiivsena, siis näeme kõike uues ja positiivses valguses. Esmalt võtke ette teekond lähimasse raamatukokku ja küsige, mida toredat seal teha saab. Olen kindel, et üllatute meeldivalt.
