Paljud eestlased ei tunne ilmselt kedagi, kes tunneks kedagi, kes ei oleks kunagi internetist ühtki laulu, filmi ega mängu illegaalselt alla sikutanud. Peale nende inimeste, kel pole vaesuse või kõrge ea tõttu internettigi, loomikult.

Säärane olukord on täiesti mõistetav. Kui piraatlus omal ajal vohama hakkas, olid originaalplaadid võrreldes keskmise Eesti inimese sissetulekuga jaburalt kallid. Juba mõnda aega tunduvad füüsilised andmekandjad pisut iganenud, aga samas ei näidanud digitaalse meedia pakkujad kuni viimase ajani Eesti suhtes üles mingit huvi – muusika striimimise teenus Spotify jõudis siia alles eelmise aasta kevadel, veebipõhine videolaenutus Netflix pole meil siiani saadaval ega saa niipea olema ka. Pisut parem on mängurite seis: Steam näiteks töötab igati korralikult. Nintendo konsoolile tuleb aga seniajani valetada, et asud Soomes, vastasel juhul ta sind veebipoodi ostlema ei luba.

Hea lugega, kas legaalsete alternatiivide parem kättesaadavus ja elatustaseme tõus on sinu meediatarbimise harjumusi mõjutanud? Kas oled silmaklapi ja konksu varna riputanud või surfad endiselt Piraadilahel ja Soulseekis? Kas tõmbad filme torrenti abiga, ostad neid laserplaatidel või laenutad Elionist? Aga mänge? Kas kuulad muusikat CD-lt, vinüülilt, Spotify'st või käiad illegaalset MP3-e? Kui palju raha säärastele asjadele kulutad, kui üldse, ning milliseid formaate eelistad?

Võta sõna kommentaariumis või kirjuta aadressil rahvahaal@delfi.ee !