Ma pole eriline moehunt ning sageli teen oma ostud alles siis, kui riiet enam parandada ei saa ehk siis nii-öelda viimases hädas. Jalanõusid ostan aastas paari või kaks: kevadel suviseks ja sügiseseks perioodiks sobivad käimad ning talveks ja vesisemateks aegadeks korralikud saapad. Jalgade kuivuse ning heaolu pealt ei saa kompromisse teha, kuna see võib hiljem kurjalt kätte maksta. Seega jalanõusid ostan uuena ning üldjuhul samuti välismaa internetikaubamajadest.

Kasutatud riideid ostan tavaliselt suurematest kaltsukaubamajadest. Väga hea koht on näiteks Paavli tänaval asuv suur second-hand kauplus, kus müüakse mõistlike hindadega tervele perekonnale ning igale soovijale kasutatud riideid. Samuti on seal alati olnud meeldiv teenindus.

Olen ostnud kasutatud riideid ka Balti jaama lähistelt ning teistest suurematest linnadest. Üks tihedamini kaltsukatega asustatud paik on kindlasti Viljandi, kus second-hand kauplusi on iga nurga peal. Siin võiks mõtiskleda selle üle, et kas sealne second-hand kaupluste arvukus on seotud mulkide ostujõu või hoopis kaltsude lembusega.

Arvan, et Eestis on oma hinda väärt ainult kasutatud riided, kuigi erinevates kaltsukates võivad isegi nende hinnad oluliselt varieeruda. Juba aastaid pole ma ostnud Eestist ühtegi uut riideeset ega jalanõupaari, kuna enamik tooteid on liiga kallid või ei vasta nõudmistele.

Leplikumad inimesed kannatavad butiikide pakutava olematu valiku ära ning ostavad hingehinna eest endale hooajaks uusi asju, kuid teadjamad nii vähesega ei lepi. Eriti, kui saab odavamalt ning palju suurema valikuga – seda nii second-hand kauplustest, kui ka internetist ostes.