Lugeja: keelebarjääri ületamise nimel peaksid pingutama nii venelased kui ka eestlased ise

Töötan nii klienditeenindaja kui ka laotöötajana, seega on vajadus nii vene- kui ka eestikeelse suhtlemise järele igapäevane. Kui töö olen siiamaani enam-vähem tehtud saanud, siis vabast tööõhkkonnast jääb tihtipeale puudu ning vähesed jutuajamised kipuvad asenduma piinliku vaikusega.

Vene ning eesti keelt kõnelevad inimesed teevad üldjuhul sama viljakusega tööd, seega pole erilist vahet, mis keeles käib jutuajamine ja töökorralduste andmine. Ometi kujuneb asi probleemiks siis, kui tegemist on mitmerahvuselise seltskonnaga, näiteks on kolleegiumis ka eestlasi või on vastupidi. Üldjuhul nooremad eestlased vene keeles peale mõne levinuma sõna ei räägi. Seega peavad vene keeles kõnelevad kolleegid ennast eesti keelde ümber kohandama.

Tihti pole sellest probleemi, kuna lihtsamad asjad saab räägitud ning lõppude lõpuks saab ka kehakeeles arusaamatud asjad selgeks teha. Natukene raskem on klienditeenindajatel, kes vene keelt nii hästi ei räägi, kuid veel mitu korda raskem on klientidel, kes eesti keeles ei räägi või keelduvad rääkimast.

Näiteks oli hiljuti üks juhtum, kus klient küsis vene keeles teenindajalt, et kas too vene keelt mõistab. Kui nooruke eestlasest teenindaja eitavalt vastas, pöördus klient sõnagi lausumata ümber ning lahkus poest. Kirjeldatud vaatepilt oli minu jaoks midagi täesti uut, kuna üldjuhul üritavad ikkagi vene keelt rääkivad inimesed minna üle eesti keele peale, olenemata sellest, kui vähe nad seda kõnelevad.

Arvan, et nii vene keeles kui ka eesti keeles suhtlemist pärsivad eelkõige kultuuriline erinevus ning poliitiline surve. Tihti tuuakse eeskujuks siia elama asunud sakslasi, inglasi, ameeriklasi ja muid teistest rahvustest inimesi, kes omandavad eesti keele paari kuu või poole aastaga. Samas ei ole mõni peaaegu terve elu Tallinnas elanud 75-aastane pensionär omandanud isegi baasteadmisi. Selle taga ei saa olla indiviidi enda suutmatus, pigem sügavam poliitiline veendumus, mis ei pea valitsevat riigikorda millekski. Sellises veendumuses elamine on ühelt poolt kurb ning teisalt hämmastav, kuna sotsiaalses isolatsioonis elamine ei ole ju tegelikult edasiviiv.

Olen suutnud omandada vene keele baasteadmised. Tahaksin osata rohkem erinevaid keeli, sealhulgas kindlasti ka vene keelt. Kuigi tööl olles saab enamik venekeelseid asju räägitud, ning kui vaja, siis ka paar eestikeelset sõna vahele poetatud, siis sageli jääb ikkagi hinge kriipiv tunne, kuna lihtsalt tahaks rohkem osata ning ka rohkem suhelda. Mõlemad rahvusgrupid peaksid pingutama selle nimel, et tekiks dialoog ning saadaks üle keelebarjääridest.