Tükk aega pärast lahkuminekut hakkasin mõnikord koos ööbima ühe ammuse hea sõbraga. Kuid voodis ei sobi me üldse. Oleme siiani väga head sõbrad, suhtleme, kui kokku saame siis tavaliselt magame koos. Ta on vallaline, kuid ühist tulevikku meil pole.

Seepärast otsin edasi. Ilmselt otsin ma armastust. Nõnda on mul ka üks teine sõber, kes ka käib vahest külas, kellele ka olen mina ilmselt ainuke partner, kuid kellega ma ka kindlasti kunagi koos elama ei hakka. Nõnda otsin ma edasi. Meest. Ja ühist elu. Ma tean, et ma suudan olla truu. Ühest küljest olen iseendas ääretult pettunud. Vahest mõtlen, et huvitav kas ma olen kuidagi liiderlik. Siis jälle mõtlen, et varsti olen ma nii vana, et ei seksi enam üldse. Ja et tegelikult olen ma ju täiesti vaba inimene, täiskasvanu, võin teha täpselt seda mida tahan, kuna mu elus pole ainsatki meest kes armastaks mind piisavalt et luua ühine kodu ja elada koos.

Siiski olen nii suures segaduses, kui võrdlen oma aastatetagust kõrget moraali ja tänast moraalitust. Seepärast kirjutasin siia, et kuulata mida teie erapooletute kõrvaltvaatajatena arvate.