"Keskmine kiirus näiteks 89 km/h on võimalik saavutada nii ühtlaselt 89 km/h sõites kui ka pool teed veoautokolonnide sabas tiksudes ning nendest aeg-ajalt pimedates kurvides 200-ga möödasõite tehes. Küll aga hakkavad praegu kaamerate ees pidurdavad idikad sellisel juhul kilomeetrite kaupa 70-ga tiksuma, kuna ei mäleta, kui kiiresti nad enne sõitsid, ning kui mäletaksidki, siis keskmist arvutada ikka ei oska. Lisaks veel numbrituvastuse vajadus elik totaalne nuhkimine," arutleb teine.

"Tegelikult on see selline "ääre peal" asi. Otsest rikkumise fakti ei ole võimalik tõestada. Kindel teepikkus, kindel aeg – aeg väiksem – oled rikkunud. Äkki ma ei sõitnudki vaid teleporteerusin? Sellist seadust pole, et ma oma aegruumis liikumise oskusi avalikult demoma peaks," nendib kolmas.

"Ülikorralikud ja kartlikud kodanikud hakkavad igaks juhuks piirkiirusest märksa aeglasemalt sõitma, et jumala eest mitte trahvi saada. Tekivad kolonnid ja ohtlikud möödasõidud. Teiseks hakkavad juhid paaniliselt spidomeetri osutit jälgima – selle võrra vähem jääb tähelepanu teel toimuvale. Lisaks tekivad niikuinii nutilahendused, mis teatavad, kui palju sa keskmisest kiirusest maas oled ja võid julgelt seda kompenseerima hakata," ennustab liikleja.

"Enam-vähem eeskujulikku liiklejat, kes ehk mõnel sirgel ületabki kiirust ja jõuab sihtkohta lubatust pisut varem, kostitatakse väikse kiirusemaksuga. Teine profiil teeb oma teekonnal pidevaid möödasõite ja kimab pööraselt 130km/h, kuid siis otsustab teha väikse eine näiteks Kükita kohvikus ning lõpuks sihtpunkti jõudes jääb tema keskmine kiirus lubatud piiridesse. Kes on liikluses ohtlikum natuur? Jah, asendame kõik inimesed arvutite ja valemitega – tõeline tiigrihüpe!" ironiseerib teine.

"Aga mis saab juhivahetusel kahe kaamera vahel. Kumb trahvi saab?" on üks lugeja segaduses.