Nii sai käele joonistatud neli esimest kujutist. Kahel järgneval suvel lisandus neljale figuurile ühel aastal veel neli ja järgmisel suvel kaks tegelast.

Pärast vannitoast saadud ideed võtsin tätoveerimist veidi tõsisemalt ning läksin uusi figuure lausa kohalikku suurde raamatukokku otsima. Lappasin seal entusiastlikult läbi erinevaid ajaloost pajatavaid raamatuid. Lõpuks leidsingi mitme raamatu peale kokku elevandi, kaheksajala, väljasurnud linnuliigi ja mõõkkala.

Kolmandat ja hetkel ka viimast korda tätoveerima minnes ei käitunud ma enam nii spontaanselt. Lasin õlanuki juurde lihtsalt veel kaks väljasurnud linnuliigi esindajat juurde jäädvustada.

Naljakal kombel mõjub tätoveeritud inimene kuidagi lugupidamist ja aukartust sisendavalt. Töötan suvel alati mõne vahetuse lastelaagri kasvatajana ning sealsed noored vaatavad alati väga huvitatult ja tunnustavalt, kui mõnel hetkel tätoveeringud särgikäise alt välja paistavad. Noormehed astuvad kohe ligi ning uurivad, kas tegu on päris tätoveeringuga või ajutise versiooniga. Väiksemad lapsed asuvad erinevaid loomi ja mehikesi kohe kokku lugema ning üles nimetama.

Mõni inimene suudab muidugi üldise hea maitse piiri oma keha kaunistamisega tugevalt ületada. Aga eks see inimene ole arvestanud ka, millise tähelepanu osaliseks ta ümbritsejate poolt saab.