Hein lendas lakka nii, et hanguvars ragises ja tuju oli hea: parmude ja lausa tilkuva higi alt paistis-kerkis pruun muskel.

Kas põhjuseks on lisandunud aastad või tervis, aga enam ma nii ei suuda – teha rasket füüsilist tööd sellise kuumaga – teen küll, aga lühiajaliselt.

Ma ei kujuta ette, kuidas saaksin hakkama maal (teen veel tööd ka kaugtööna arvuti ja laua taga), kui poleks vana jahedat palkmaja ja veel vanemas n-ö lahtises kaevus tõeliselt külma vett. Saab ennast turgutada ja külmas vees toidukraami hoida, mis kipub pahaks minema – nagu vanemal ajal, mil lasti piimaämber köiega kaevu külma. See vesi on nii külm, et kui treenimata-karastamata inimene endale ämbritäie jahutuseks peale kallab, võib ta lõpetada südameprobleemidega või külmetushaigusega.

Suvekodu on arhailine: ei mingit külmkappi ega dušši, aga on vesi, elekter, linnulaul, lillelõhn ja kasekohin, piirmatult värsket õhku ja vaikust. Muidugi on olemas kastekann ning kütjaks päike, ja kannu omale pea kohale tõsta ning dušši imiteerida ma ikka jõuan.

See kaev pidi olema üks küla parimaid: kuivale jääb viimasena – nii vanaisa rääkis. Sügavad puurkaevud muidugi nii kergelt tühjaks ei saa. Samas, kui vaatan silmnähtavalt alanevat veetaset, siis kardan, et nädal aega kuuma ja ilma vihmata ilma ning ka minu kaev saab tühjaks. Loodetavasti nii ei lähe, siis oleks aiamaaga ka kööga, eesotsas kurkidega. Õunapuud juba protestivad – palju noori õunu langeb alla, mõned ussitanud, mõned rohelised-toored. Need puud ootavad vihma.