Naine: Eesti mees, miks oled mulle nii kättesaamatu?

Ega pikka juttu teha tahakski, minu jutt on lühike: Eesti mees on luksus ja igaüks seda endale lubada ei saa. Ma ei tea, kas neid on naistest hirmus palju vähem või milles asi, aga Eesti mehed saavad ikka supertibid ja väga head naised. Teised... jäävad ilma. Ei jätku. Või mis?

Mu sõbranna on juba ära otsustanud, et tema Eesti meest ei saa, nii et otsib välismaalt. Minu jaoks on see nagu allaandmine. Kuidas nii, et ei saa?

Aga mis ma isegi paremas olukorras olen – üle 30 aasta on turjal ja neid mehi, kes mind viimastel aastatel välja oleks kutsunud... pärast mõningasi vihjeid ja julgustusi eee... üks? Rohkem ei tulegi meelde?

Vaevlen ikka aeg-ajalt tähelepanuvaeguse all, täitsa tõsiselt. Ja mis mul siis viga on? Ei, välimusega on ikka kõik korras: 170 cm pikk, 62 kg, nägu harmooniline, pikad brünetid juuksed, riietus veidi ehk boheemlaslik, aga vähemalt minulik.

Ja kus on kõik mehed? Mehed, kus te olete?

Muidugi ma olen selline raske eksemplar ka, et üheöösuhted mulle ei meeldi, olla üks viiest pruudist mulle ei meeldi, vägivaldsed mehed ei meeldi.

Tahan head meest ja olla talle ainus. Aga ma eeldan, et see on normaalne, või mis?

Aga välismaalast mina ei taha, ütlen kohe ära. Mulle meeldib Eesti mees. Väga-väga meeldib. Aga mis sa teed ära. Mitmed neist isegi flirdivad ja naljatavad minuga, aga et asi tõsiseks läheks? Ei tea, kas seda juhtubki.

Eesti mees, miks oled mulle nii kättesamatu?