Seadus võeti vastu eeldusel, et tänavatel juuakse niikuinii ning kontroll selle üle puudub. Tuleb edendada isikuvabadust ning kõigile peab olema mõistetav üheselt, kus alkoholi tohib tarbida ning kus mitte. Kuigi meenub vaid üks avalik koht, kus alkoholi tarbimine oli lubatud ­- Emajõe Ateena kallastel asuv Pirogovi park - tuli seadusemeistrite hinnangul asi ühtlustada.

Julgust juurde

Tuleb tõepoolest tõdeda sama, mida siseminister ja seaduseloojad, et ka varem joodi avalikus kohas, kuid kindlasti vähem. Asju, mida on keerulisem ning hirmutavam karistuse kartuses teha, kiputakse ka vähem tegema. Praegu on jookide näpus hoidmine tänaval tavaline. Piisas vaid esimestel päevadel veidi jalutada, et saada pilt, mida oli arvata - alkoholi tarbijaid on rohkem ning vähesed linlased näevad seda positiivse arenguna.

Seadus tuli ajal, mil räägitakse vastutustundlikust alkoholipoliitikast, rohelise raamatu strateegiatest, mil kiletatakse autosid, et purjus sõber ei sõidaks ning hoiatatakse aastast-aastasse, et alkoholi pruukinuna ujuma minna ei tohi. Traagilised õnnetused viimastel päevadel on pannud päästjad ning rannavalvurid taaskord tõdema, et ka vähene alkoholi tarbimine võib ujuja viia eksiteele ning oma võimeid hinnatakse üle.

Pirita linnaosa on leidnud, et vähemalt rannas ei tohiks joomine olla lubatud. Mõtet on toetanud G4S, kelle rannavalvuritel kipub uue seaduse valguses tööd alkoholitarbijatega rohkem olema. Rannavalve juht Henry Seemel on öelnud, et pärast seaduse muutumist on märgatavalt sagenenud rannas alkoholi tarbimine. Tema sõnul tõlgendab suur osa problemaatilisest seltskonnast seadust omale sobilikus võtmes ning on tekkinud vaidlusi randa saabunud inimeste ja rannavalve töötajate vahel.

Tekkinud on olukord, kus üheltpoolt riik investeerib teavituskampaaniatesse, samal ajal ise soodustades veekogude ning randade alal alkoholi tarbimist. Kui alkoholi tarbimise keelamine rannas hoiaks ära kas või ühe kurva lõpuga õnnetuse, oleks keeld õigustatud.

Tööd ja muret

Segadust tekitab ka alkoholi pruukimist lubavasse seadusesse märgitud sõnad, mis keelavad alkoholi tarbides teiste häirimise. Kui leian, et minu kõrval olev seltskond mind ja teisi alkoholi joomisega häirib, siis mida politseile öelda ja kuidas häirimist tõestada enne, kui kõveraks löödud nina ilmseks asitõendiks saab?

Ajal, mil politsei ridadest puhub üle koondamistuul ning väiksemate rikkumistega ei jõuta pea üldse tegeleda, tundub häiriva seltskonna püüdmine, asjaolude selgitamine ja häirimise tõestamine politseile ebavajaliku lisatööna.

Lõuna prefektuuri korrakaitsebüroo juht Indrek Koemets on märkinud, et seadusega langes politseile suurem kohustus ning korrakaitsjatel tuleb tõsiselt kaaluda, kas alkoholi tarbimine on häiriv või mitte. Ta tõdeb, et paljuski kujuneb asi seaduse praktilise rakendamise käigus ja kohtupraktika järgi.

Suurem murekoorem on nüüd ka kodanikel kanda. Ühe näitena võiks siin tuua Tallinna vanalinna, mille elanikud ning seal ööelu nautivad inimesed ei ole suutnud ühist keelt leida. Uue seadusega anti trumbid igatahes pidutsejate kätte ja seda hoolimata vanalinna elanike parandusettepanekutest, millest ei jõudnud seadusesse paraku ükski.

Mis saab edasi?

Ma ei poolda alkoholi nulltolerantsi kõikides avalikes kohtades. Näiteks söögikoha väliterrassil klaasi veini toidu kõrvale joomine või Pirogovi platsil õlle nautimine on aktsepteeritav. Aga millist eeskuju me anname lastele, kui me propageerime alkoholi tarvitamist igal pool kui igapäevast ja täiesti normaalset tegevust?

Eesti riik on alkoholisurmade poolest Euroopas esirinnas ning antud seadus ei toeta paraku olukorra parandamist. Samal ajal, kui Soomes ei tohi avalikus kohas juua ega suitsetada, käitutakse meil kahjuks vastutustundetult. Loodan, et seaduseloojad vaatavad antud seaduse väga tõsise pilguga üle. „Nüüd võib juua!" peab asenduma mõttega „Kas üldse juua?".

Kui aga avalikus kohas lubatakse alkoholi edasi juua, tuleb anda võimalus omavalitsusel keelata avalik tarbimine kohtades, mis selleks ei sobi. Pirital on üheks selliseks kohaks kindlasti Pirita rand.