Eriliselt pani hambaid kiristama uue juhataja saabumine majja. See naisterahvas leidis, et töökäte puudust saab ideaalselt korvata olemasolevate inimeste suurema motiveerimisega. Minu motiveerimisel kasutas uus ülemus eriliselt huvitavaid võtteid. Nimelt hakkas ta pidevalt uurima, kus ma mingil ajahetkel olen. Pidin naisele pidevalt aru andma: "Olin tualetis. Panin WC-paberit välja. Eile panin välja viis alust ja kuus käru kaupa."

Lõpuks tundsin end kui koolijüts, kes ei tohi ilma loata isegi tualetti minna. Kõik see triangel käis muidugi põrgukuumuses. Töökindad olid pigem higi pühkimiseks, et klientide ees natukenegi viisakam välja näha.

Ainukesed õndsad hetked päeva jooksul on need, kui tohin külmalettidest mööda kõndida. Seda muidugi ka ülikiirel sammul, kuna meie poes aeglaselt liikujaid ju ei sallita! Selline kiirkõnd aga annab kaupluses valitsevale ligi kolmekümnekraadisele kuumusele veel oma lisakraadi juurde.

Mõtlengi viimasel ajal oma tööst kui üksteist tundi kestvast treeningpäevast. Igal juhul ei suuda ma päeva jooksul nii palju vett tagasi juua, kui ülipalav töökeskkond minust välja väänata suudab. Hingetõmbepause kui selliseid on vaid mõned ning needki fikseeritakse kiipkaardi läbilöömisega. Kui ikka selle põrgukuumuse käes möllamise tagajärjel liiga palju hinge tõmbad, ootab ees vestlus juhtkonnaga.

Huvitav on siiski fakt, et tööandjal on alati rohkem õigusi kui töövõtjal. Töötaja peab endast kõik ja rohkem veel ära andma, aga edukas firma ei suuda ega taha tagada töökohal isegi inimlikku temperatuuri. Väga hull on teha päev läbi suurt füüsilist koormust nõudvat tööd, kui tööruumi temperatuur on selleks kõvasti üle lubatud piirmäära!