Mida teha, kui pead vestlema "tuttavaga", kellest mitte midagi ei mäleta?

Suvisel ajal liiguvad inimesed ringi rohkem kui tavaliselt. Nii võid iga sõpra või tuttavat kohata mis iganes Eesti otsas. Tavaline on olukord, kus sinu poole sööstab hoogsal sammul täiesti võõras inimene ning hakkab rääkima teemadel, mida teavad vaid sinu eluga hästi kursis olevad inimesed.

Tuttavad võõrad

Olen ise töötanud ametikohtadel ning tegutsenud valdkondades, kus kohtub paljude inimestega. See tähendab, et aastate jooksul läbi käinud nägusid on palju.

Kõige tavalisem olukord, kus sõbralikult rääkiv inimene tundub täiesti võõras, on siis, kui inimene ilmub su ette kõige ootamatumas kohas. Näiteks kohtad teises Eesti otsas elavat inimest oma väikeses kodupoes või kohalikus tanklas. Ja nii ei suuda esimese hooga kohe otsi kokku viia ega mõista, mis sind selle inimesega seob. Samuti võib ammune sõber või tuttav olla väga muutunud ning lihtsalt seetõttu ei tunne teda tükk aega ära.

Praegusel ajal on tavaline ka võimalus, kus inimene on mingil põhjusel sattunud su Facebooki-sõbraks. Selle võivad kaasa tuua ühised huvid-hobid või tuttavad. Nii on ta kõige seal postitatuga kursis, kuid sa polegi reaalselt inimest kohanud. Isegi kui oled pildilt näinud, ei pruugi Facebooki piltidel esitletu vastata sellele, milline inimene reaalselt sulle tänaval vastu tuleb.

Riskantsed vastused

Nii olengi aeg-ajalt olukorras, kus sõbralikult naeratades tuleb iga sõna kaaluda ja mõelda, kuidas saaks aru, kellega on tegemist ning kuidas mitte jätta muljet, et ma ei tea, kellega räägin.

Ise olen enamasti läinud peegeldamise teed ehk et räägin edasi teemadel, mille kohta tuttav võõras küsimusi on esitanud. Samal ajal püüan vältida küsimuste esitamist. Enda jaoks pole ma suutnud aga välja mõelda, et kas oleks viisakam kohe vestluse algul inimeselt küsida, et kuidas me tuttavad oleme. Olukorras, kus võõrana tundub "vales kohas" olev inimene, kellega kord kuus on kohtutud, tunduks see väga piinlik. Facebooki tuttava puhul oleks aga õigustatud.

Naeratades kaasarääkimine ning seejärel inimese ilmselge mittetundmisega vahelejäämine mõjuksid aga teises olukorras hullemalt kui otsene küsimine, et kuidas oleme tuttavad.

Millised on teie kavalad nipid sellistest olukordadest väljakeerutamiseks? Kas viisakam oleks kohe küsida või püüda siiski vestluse käigus aru saada?