Mihhail Korb: Kokkulepped poliitilise eliidi ja pankurite vahel on Eestile tõsisemaks ohuks kui ähvardus idapiiri tagant
Neile on kama, mis meie majanduses toimub. Peamine eesmärk on kasumi kogumine, milleks sobivad kõik vahendid. Rootsi panku ei huvita, kuidas elatakse väikealevikes peale sealse pangakontori sulgemist. Nende arvutused lähtuvad kasumimudelist. Muu pole oluline.
Läinud aastal teenisid välispangad Eestis 444 miljonit eurot puhaskasu, maksmata selle eest tulumaksu. Kui pangad peaksid maksma tulumaksu kogu seni jaotamata kasumilt, tuleks ainuüksi Swedbankil tasuda riigieelarvesse 414 miljonit eurot. Samal ajal, kui valitsus püüab eelarveauke lappida taolise rahva tervist hävitava võttega nagu alkoholiaktsiisilt laekuvate tulude tõstmine läbi avalikus ruumis vaba alkoholitarbimise tolereerimise, pole me millegipärast huvitatud maksustama riigist väljaviidavaid ülikasumeid.
Ehk soodustavad pangad meie majandust siis mõnel teisel viisil? Kindlasti mitte. Võõrpangad on juba ammu taibanud, et kõige hõlpsam on raha teenida suurtes keskustes, mis Eesti mõistes on pealt 20 000sed linnad. Väiksemad alevinääpsud ei paku neile pinget. Kel janu, sel jalad, õpetab Stockholmi ülemus. Kuna kõiki toiminguid pole võimalik õiendada internetis, tulebki väikealeviku või küla elanikul autole hääled sisse lüüa ja panka sõita. Teinekord asub kontor sadakonna kilomeetri kaugusel, sest lähemal pole selle lahtihoidmine pangahärradele rentaabel.
Pangateenus on normaalses riigis taristu osa nagu teed, elektri- ja gaasivarustus. On enam kui kummaline, et muretsedes ühe naaberriigi energiadiktaadi pärast, allutame end vabatahtlikult teise naaberriigi fiskaalvõimule. Mis see on, reeturlikkus, korruptsioon või mõlemad?
Riigis, kus viiendik lastest elab alla vaesuspiiri, rakendatakse Euroopa kõrgemaid pangatasusid, mille arvelt Swedbank teenis ainuüksi läinud aastal 67 miljonit puhast. Ja seda teeninduse juures, kus kliente koheldakse nagu jätiseid. Kes on Swedbanki Rävala kontoris pooleteist tundi või kauemgi järjekorras veetnud, teab, millest kõnelen.
Eesti arengusse ei investeeri kommertspangad midagi. Nende tähtsus kohalike tööandjatena kahaneb pidevalt. Kontorite sulgemine tõi möödunud aastal Swedbankis kaasa 10% töötajate vallandamise ja seda eeskätt piirkondades, kus iga töökoht on ülioluline. Sel aastal jätkatakse samas tempos. Jätkatakse ka lobitööd, et sularaha käibelt sootuks kõrvaldada ja viia arveldused internetikeskkonda, kus neid saab teenustasuga maksustada. Sularahaautomaatide võrk kahaneb nagu lumi varasel kevadel.
Pangandus on majanduse vereringe. Eesti majanduse vereringe on tugevalt häiritud ja haigus süveneb. On kummaline, et meie valitsuse juhtpartei ja Eesti Pank kurnavale tõvele tähelepanu ei pööra. Nähtavasti oleks Erakondade Rahastamise Komisjonil otstarbekas selgitada välja panganduslobistide mõju tegevpoliitikute otsustele. Eesti Pangal tuleks aga jõuda selgusele, kas ollakse valitud ringile kõrgepalgaliste sotsiaalsete töökohtade loojad ja VEB fondi skandaali kinnimätsijad, või on rahvuspanga ülesandeks seista oma maa ja rahva huvide eest.
Kokkuleplus poliitilise eliidi ja pankurite vahel on Eestile tõsisemaks ohuks, kui ähvardus idapiiri tagant, mille võimendamisega püütakse juhtida kõrvale tähelepanu tõelistelt probleemidelt. Meil tuleb leida mõjuagendid, kellele on Eesti arengust tähtsam Swedbanki aktsiate kurss Stockholmi börsil ja rehepapid otsustusprotsessist kõrvaldada. Vaid nii võime loota, et võetakse vastu seadused, mis panevad siin pangavõrku opereerivatele välispankadele ka kindlad kohustused võrku säilitada ja mõningase kahjumlikkuse korral majandada tootlikest sektoritest saadava tuluga.
Kui kaua peame taluma miljoneid eurosid puhastulu teenivate pankurite kurtmist, et Virtsu sularahaautomaat ei tooda tulu ja Haapsalu kontoris tuleb sularahatehingud lõpetada, kuna tegemist on perspektiivitu väikelinnaga? Aeg on tuua rahaparunid taas maa peale ja panna tegutsema selle riigi huvides, kus nende pank või selle tütarfirma asub. Eesti riigil on aeg oma vereringe korda teha.
