“Kõigepealt ronis ta piimavanni,” tuletab Norak meelde Nelli Teatajas avaldatud kirjutises. “Kui palju näljaseid lapsi sellest piimast joonuks oleks saanud, mis peale Anu kümblust maha valati.”

Peagi lennutas Saagim vahukoorekausi näkku Eesti Meedia juhile Mart Kadastikule. “Selle asemel et Marti kombekalt lusikaga sööta, heideti talle toiduaine lihtsalt näkku,” kurjustab Norak. “Nagu muinasjutus kurest ja rebasest. Toit on, aga mööda nägu laiali ning Mart jääb söömata.”

Norak kahtlustab, et viimati on Saagim USA-s, toidupilastamine kursustel käinud, seal on see ju teatavasti rahvuslikuks spordialaks arenenud. Norak juhib tähelepanu sellele, et ka vahukoore näol on tegu piimatootega.

Järgnes keefirimäng DI-s. “Mida on acetophiluse bakterid teile kurja teinud, Anu Saagim, et teie nendega niimoodi ümber käite?” küsib Norak. “Lisaks keefirile tunnistate Diivanis, et armastate ka vaniljepudingut kehale määrida! Miks ei või teie end looduslike materjalidega, näiteks mudaga, kokku määrida, nagu Kati Murutar?”

Mudast ei ole kellelgi kahju, leiab Norak, aga milleks toitu pilastada? “Kas nüüd, mil elujärg heaks muutunud, tuleb just säärasel viisil oma jõukust ja peatoidusest sõltumatust demonstreerida? Viisil, mis vaesemal inimesel suu vett jooksma ajab? Kui te nii jätkate, ei ole ka leiva ja saiamängud kaugel.”

Vaadates keefirimaniskiga Anu DI kaanel mõistis Norak järsku, miks Saagim seda teeb. Ega kitsastes oludes üles kasvades ole ju toitu kunagi ülearu. “Toidupilastamine ei ole muud kui vastureaktsioon toidupuuduses ja -austuses üles kasvanud tüdruku poolt omaenda lapsepõlvele.”

Teiseks peab Norak võimalikuks, et Saagim on imikuna vähe rinnapiima saanud, millest muidu see eriline kiindumus piimatoodetesse.

Norak leiab, et Anu Saagimil on viimane aeg professionaalset abi otsida.