Lugeja: kui teha kõrge palga pärast vastumeelset tööd, on see väga õnnetu elu

Debatt selle üle, kas humanitaarse kallakuga inimestele jätkub tulevikus tööd, on kohati naeruväärne, kuna tegemist on inimestega, kes on valinud eriala, mis on neile südamelähedane.

Palju on räägitud sellest, et Eestis on majanduse arenguks vaja eelkõige reaalharidusega inimesi, olgu selleks siis insenerid või mõned muud tehnoloogiaspetsialistid.

Tõsi, ainult regivärsi, luuletuste, kirjanduse või võõrkeeltega majandust üles ei ehita, kuid minna õppima eriala, millega võib küll palju teenida, kuid mis pole südamelähedane, viib lõpuks ikkagi mandumiseni.

Jah, raha on oluline, kuna raha on elamiseks vaja. Kuid pidada raha kõige tähtsamaks on vale, kuna seejuures ei tee inimene tõenäoliselt õiget tööd, mis talle lisaks palgale ka emotsionaalset rahuldust pakuks.

Kurb on ka see, kui inimesed lõpetavad oma unistuste poole püüdlemise, lähevad üheksast viieni tööle ja mõtlevad, et selline ongi elu. Tegelikult surub inimene nii enda vajadusi ja unistusi alla, saades vastu küll stabiilse sissetuleku, kuid see pole õnn.

Elu mõte ei ole rutiinselt tööl käimine ja oma tööandja rikkaks tegemine. Eestis, kus palgad on väikesed, on paraku töötamisest saanudki elu mõte, muidu ei püsi hing ju sees. Kahjuks ei jää seejuures aega oma unistusteks, kuna kõige olulisem on see, kuidas ots-otsaga kokku tulla. Valida tuleks eriala, mis inimesele rõõmu pakub ja mida ta naudib.