Sadala kultuurimajas manustatud imemaitsev kõhutäis veel meeltes ja vana koolimajas magatud uni kontides, startisime end Põhja poole liikuma. Rohkem mööda kruusateid kui afalti, rohkem külasid pidi kui aleveid.

Mutale olid tulele vastu tulnud isegi Avinurmme naiskoor Meeliko, aga ka Näduvere külaselts. Linlasele jäigi arusaamatuks, kus siin raielankide peidus veel sellised toimekad külad tegutsevad. Aga tegutsevad. Nii, et ka üleriigilises meedias neist kirjutatakse.

Ulvil kohtusid kaasasõitnud Jõgeva- ja oma etappi alustav Ida-Viru maavanem. Kuidagi sõbralik tule üleandmine oli. Aga parteide rivaalitsemine? Ärapanemine? Maal on ikka kõik teistmoodi..

Pikema peatuse tegime Avinurmes. Tants, laul, kirikuskäik, supisöömine, rattakodarate timmimine. Autohuvilised aga piidlesid 1953. aasta Morrist, mis ühe stiilse proua roolimisel tuleviijate ridadesse saabus.

Änniksaares oli täisvalmisolekus üles rivistunud Avinurme Gümnaasiumi esindus. "Heategevuses lööme alati kaasa," ütles üks poistest.

Tuletee viis järjest sügavamale metsa. Metsaveoteede säästmiseks tõsteti tule- ja liputandemid järelkärudesse - Alutaguse läbiti kaherattalisi vändates. Ent ka keset laant üllatas meid Riissa küla Vana-Jaani koht, kus meile vaimukalt muistset talupere etendati. Tükkis koduõlle ja -leivaga.

Peressaare rahvas, st paar järelejäänud talu, võtsid meid vastu Linda poolt tammeokstega ehitud sillal. Morrisega sõitis Linda kaasa ka Oonurme, kus mängis puhkpilliorkester ja laulis fantastiline segakoor, võib öelda ka, et Ants Üleoja koor. Maestro oli isegi kodukanti tuleteele vastu tulnud.

Kellassaare tulevahetusel tegid paljudele tuska kihulased. Aga järelikult on mets elujõuline - proovisime end veidi lohutada.

Hea, et simmanipaigas Matsu talus, Tudulinna külje all, ka korralikult sadama hakkas. Muidu oligi tunne, et kuidagi nagu "põuaseks" hakkas kiskuma...