Buss sõidab lagendikule ja lahti lüüakse kaart. Ametnik näitab täpselt, millises osas me plaanitavast Nabala kaitsealast oleme. Kaitsealast idas hakatakse ehitama raudtee suurprojekti Rail Baltic. Keskkonnaministeeriumi looduskaitse osakonna juhataja Taimo Aasma näitab kaardil, kus pidi esialgselt Rail Balticu trass paiknema – täpselt läbi külastatava soo. “Õnneks see aga nii ei lähe ja koht, kuhu praeguse seisuga trass paigaldatakse, ei mahu selle mõõtkavaga kaardi sissegi,” selgitab Aasma. Ametnike sõnul ei mõjuta kavandatav trassi asukoht soo elustikku, Eesti loodust üldiselt aga küll. Kohalik soo-entusiast ja Eesti Orhideekaitse Klubi liige Arne Kivistik aga märgib ära, et isegi, kui trass ei läbi soo-ala, võib see looduskaitsealale mõju avaldada. Ta selgitab, et raudtee trass võib kahjustada põhjaveesooni, mis on madalsoo jaoks olulised.

Edasi marsib seltskond ametnikke, ajakirjanikke, teadlane ja kohalik sooentusiast läbi rohtukasvanud tee madalsoo poole. Soid ongi kolme liiki: madal-, siirde- ja kõrgsoo ehk raba. Esimene neist, madalsoo, mida meiegi külastasime, on kõige haruldasem. Tallinna Ülikooli Ökoloogia Instituudi maastikuökoloogia vanemteadur, doktor Mati Ilomets räägib, et madalsoo saab vee ja toitained põhjaveest ja vihma roll on väike. Ilomets selgitab nõutult, et kui põhjavee toide ära lõigata, siis ei saa sootaimestik enam toitaineid ning aegamööda kasvab soo metsa. Ta korrutab pidevalt, et valitud koht pole parim näide madalsoost, aga hea näide sellest, mis võib kuivendamise tõttu sooga juhtuda.

Tõepoolest, kui jõuame soolapikesele pärale, ei saa arugi, et oleme mingitsorti märgalal. Kummikud vajuvad küll rohkem maasse kui tavapärasel pinnasel, aga ümbritsevad kõrged puud ei anna kuidagi märku, et oleme kohas, kus tegelikult peaksid suuremas osas kasvama madalad tundrataimed.

Ilomets teadis rääkida, et madalsoo kooslust saab kraavide kaevamisega rikkuda palju hõlpsamalt kui raba. “Madalsoo enda peale ei pea kraavi tegema, et seda kuivendada. Piisab kraavi kaevamisest soo kõrvale,” ütles teadur.

Arne Kivistik toetab matkasau maha ja räägib, et Eesti orhideeliigid on ohus, sest sood muudkui kuivavad, ja selliste tingimustega paremini kohastuvad liigid söövad haruldased orhideed lihtsalt välja. Kivistik vaatab kogenud pilguga ringi ja leiab huvilistele uudistamiseks mõned haruldased orhideeliigid. “Sinihelmikas – issanda nuhtlus,” ütleb Kivistik ja osutab mättale. Ta räägib, et just see taim kahjustab oma levikuga mitmeid haruldasi orhideeliike.

Küsimusele, kes on süüdi selles, et sooalad on ahenenud, seltskond ühist põhjust välja pakkuda ei oska. Ilomets ja Kivistik räägivad, kuidas Nõukogude ajal Nabala piirkonda palju kraave kaevandati, et teha ruumi põllumaale. Nostlagia ja iroonilise naeru saatel meenutavad mehed üht Nõukogudeaegset ajakirja, mille kaanel oli kujutatud isa ja tütart põldu harimas, pildi all seisis loosung “Siin oli enne soo!”.

Korraga hakkab keskkonnaministeeriumi looduskaitse osakonna juhataja Herdis Fridolin rääkima õhinal soode taastamisprojektist. Viimane on Fridolini sõnul alles algusjärgus. Kindlaid piirkondi, kus soid taastama hakatakse, pole veel teada, sest suur osa kaitseala piirkondi on eraomandid. Herdis räägib, et tavaliselt on maa-omanikud alguses ikka vastu ja tegema peab veenmistööd. Looduskaitse osakonna juhataja Taimo Aasma lisab naerusui, et kellegi keldreid nad taastamisprojekti käigus üle ujutada ei taha.