Viimastel aastatel on Eestist jäänud mulje, nagu puuduksid uued sihid, mille poole püüelda. Saime Euroopa Liidu liikmeks, võeti meid vastu NATO-sse, OECD-sse ning ka eurotsooni. Nägime vaeva ja saime edukalt hakkama nendesse liitudesse astumisega. Nüüd näib, et uusi selliseid sihte pole ning seetõttu ei püüdle ka riik enam millegi poole.

Uueks ideeks või püüdluseks võikski saada Neivelti 1000-eurose miinimumpalga idee. Kuigi seda ei pruugi saavutada aastaks 2018, nagu Neivelt selle välja pakkus, tuleks ikkagi sinna poole astuda. Sest ka pikim teekond algab esimesest sammust ja mida varem see samm astutakse, seda kiiremini sihtpunkti jõutakse.

Loomulikult vajab see idee palju arutelusid ka ettevõtjatega, sest siin ei tohiks ainult riik seda peale suruda. Samas võiks ka ettevõtjad mõelda sellele, kuidas töötajate palku hakata tõstma, sest mis parata: palk on ikkagi eelkõige see, mis inimesi Eestis hoiab.

Palgaprobleemi tuleks võimalikult laialt teadvustada ning siin peaks nii avalik kui ka erasektor koostööd tegema. Tuleks otsida võimalusi, kuidas muuta Eestis töötamine võimalikult produktiivseks, kuidas koolitada töötajaid paremaks ning kuidas saada Eestisse neid tööotsi, mis toovad palju raha sisse.

Tõenäoliselt on selleks veduriks Eesti IT-sektor. Seetõttu võiks teha rohkem investeeringuid IT-sse ning vaadata, et saaks üha rohkem IT-töid välismaalt Eestisse tuua. Eestis asub ju Skype'i peakontor, miks ei võiks siin olla ka Microsofti programmeerimiskeskus või mõni Facebooki suurem üksus?

Mõtlemisainet siin jagub, kuna palku ei saa kindlasti tõsta ilma põhjuseta. Palgatõus eeldab ikkagi seda, et töötaja roll turul muutub tähtsamaks ning ta loob oma tegevusega turule ja ettevõttele rohkem väärtust. Kui Eesti roll maailmaturul kasvab, peegeldub see ka palkades. Seetõttu peaksime mõtlema lisaks palkade kasvule ka sellele, kuidas ennast maailmas rohkem nähtavaks teha.