Tihti räägitakse, et rikkad väärtustavad materiaalset. Jah, nad teevad seda, kuid samas ei tee mõttetuid tehniguid. Neil on kena auto, ilus maja, kuid mitte riiulid täis kasutut kola, mida ehk läheb vaja...

Poed meelitavad meid suurte soodushindadega ja nende vägevate - 40-50% kirjadega klaasidel. Kui inimene sellest möödub, siis astub sisse ning ostab need kardinad, vaibad ja suvekleidid, mõeldes, et ehk kunagi läheb vaja. Ja nii tal ongi riiulid täis vaase, kõiksugu tehnikavidinaid ja klaase, sest kunagi ei tea, millal neid asju võib vaja minna. Riietekapis on neil meeletult riideid, sest kunagi ei tea, kas jopel läheb lukk katki ning on vaja asendusjopet või saapad lähevad katki.

Ometi on neil kõiki asju rohkem kui jõuaks sõrmedel üle lugeda. Kõik asjad on ju saadud nii odavalt - miks mitte neid omada? Aga nüüd tasuks mõelda sellele, et need odavad asjad oleks võinud ostmata jätta ning selle asemel raha iga nädal kõrvale panna. Nii oleks kena summa, kust võtta raha, kui midagi tõesti vaja on. Ei oleks tarvis käia vaid soodushindu otsimas, vaid saaks ükskõik mis poest omale vajalikku osta. Kas see pole mitte parem idee?

Olen täiesti veendunud, et me kõik oleme kuulnud, kuidas räägitakse "ehk läheb seda asja vaja" juttu. Ehk läheb, aga...ehk võiks asja ostmata jätta ning raha kõrvale panna?!? No sellele poes ei mõelda...Odav asi on vaja ära osta, sest järgmisel kuul on see asi juba kallim ning siis ei raatsi osta. Parem ikka kohe ost ära sooritada.

Lõppkokkuvõtes ütleksin, et minu arvates hindavad vähem rikkad inimesed palju rohkem materiaalseid väärtusi kui rikkamad. Nende jaoks peitub asjades rahu, rõõm ja turvatunne. Nad teavad, et neil on kõik olemas ning kui midagi on vaja, siis saab kohe seda leida oma pahna seest ja kasutada. See on muidugi teatud mõttes hea, kui kõik on olemas, kuid...Kas seda on tegelikult ikka vaja?

Astuge rikka inimese tuppa ning te ei näe kõikjal vedelevaid pisikesi vidinaid. Seal on korras riiulid ja kapid ning asju on täpselt nii palju kui vaja.