Vastumeelsest tööst loobumine tõi hingerahu tagasi
Ligi neli aastat olen töötanud samas kohas ja sellega suhteliselt rahul olnud. Ei ole olnud raske tööle minna, naeratus on olnud suul ka peale raskemat päeva. Töötasugi kõige nigelam ei olnud, kuigi eks paremini võiks alati saada. Aga mõni aeg tagasi tekkis nagu sein ette - ma ei taha enam, ma ei jõua.
Tõesti, kuna töö on kohati füüsiliselt küllaltki raske ja samuti ka vaimselt ning üha tihedamini hakkas pisar silma tulema, kui miskit ei läinud nii nagu pidi. Ilmselt mõjutas seda ka keeruline aeg eraelus ja suuremad pinged. Aga hommikuti tuli vasumeelselt tööle minna ja see ei olnud üldse mõnus tunne.
Selline kerge masendus ja väsimus kestis mõnda aega ja no ei suutnud ka lahendus leida. Kui lõpuks sai aeg korraks maha võetud ja järele mõeldud, kus ma olen, miks ma olen, kus ma olla tahaks ja mida teha. Natuke oma võimalusi hinnatud ja soove ning otsus langetatud.
Ülemuste juurde sai siis juba paber käes mindud ja avaldus lauale pandud. Eks kahju oli küll natuke, sest kollektiiv on super ja harjumus ka olemas. Ega ka ülemused rõõmsad ei olnud, sest kollektiivis olin hinnatud nii kolleegide kui ülemuste seas, sest oma tööd olen ma alati kohusetundlikult teinud, on see siis olnud vastumeelne või mitte. Aga kuna ka mingit edasiliikumise võimalust firma siseselt ei ole, siis mingil määral oli otsustav ka see.
Mina kindlasti ei ole inimene, kes suudaks ja tahaks ühes kohas aastakümneid töötada. Ma tahan vaheldust ja võimalust ennast arendada. Aga mis üldse andis võimaluse sellise otsuse vastu võtta on ka see, et mõned kuud ma saan rahulikult ära elatud, ei pea kohe tööle jooksma. Teisalt ka see, et potentsiaalne uus töökoht on juba silmapiiril ja läbirääkimised käivad.
Ma ise olen seda meelt, et kui üks uks sulgub, siis peagi avaneb uus. Kõige raskem ongi teha otsust, sest kunagi ei tea sada protsenti ette millised võivad olla tagajärjed. Praegu käin viimast kuud tööl ja peale avalduse viimist on meel jälle rõõmus ja töö läheb ladusalt. Ise olen oma otsusega rahul ja vaatan rahulikult tulevikku. Ma ei taha teha tööd, kui see mulle vastumeelseks muutub ja mul on kahju inimestest, kes ei saa nii vabalt selliseid otsuseid teha, sest sissetulek on ju vajalik. Ma olen õnnelik, et ma ei ole olukorras, kus ma olen koormatud laenudega ning ma elan, et töötada.
