Sellega seoses on veider, et puhkusele minejale makstavat raha nimetatakse puhkuserahaks, kuna tegelikult on see sulaselge avanss ehk ettemaks järgmise kuu arvelt. See ei ole ju raha, mida töötaja saab puhkuseks, et tundku mõnu oma vabast ajast, vaid see on juba järgmise kuu palgaraha.

Kui töötaja läheb näiteks kuuks ajaks puhkusele, saab ta lisaks palgale ka „puhkuseraha” ehk n-ö kahekordse palga. Kui selline „õnn” sülle sajab, kipuvad inimesed tihti rohkem kulutama, unustades, et järgmine kuu nad ju palka ei saa. Tegelikult on see ju üpris nukker olukord, kuna inimene on teinud tööd, saanud nüüd kauaoodatud puhkuse, kuid puhkuseks kulutatav raha pole mingi preemia, vaid tema enda teenitud palk. Puhkus tähendab küll seda, et tööl ei pea käima, seega on tegemis palgaga puhkusega, aga ikkagi ei ole see mingi preemia, kuna raha tuleb järgmise kuu arvelt.

Veel nukram on tulla kuuajaselt puhkuselt tagasi, kui kogu raha on laiaks löödud. Kohati tundub see pisut ebaõiglasena, kuna kõik teised saavad palgapäeval palka, aga sina ei saa. Mida siis kuu aega teha, võtta SMS-laen või?

Tegelikult võiks Eestis olla hoopis nii, et puhkuseraha võiks tööandja maksta töötajale välja preemiaks. Pole vaja neid tobedaid jõulupidusid ja imalaid bände või neid suvepäevasid, kus kõik naguniigi end täis joovad ja tõenäoliselt neid pärast eriti ei mäleta. Iga töötaja saaks seda preemiat kasutada oma äranägemise järgi ja endale meelepärase meelelahutuse peale.

Jah, kindlasti süüdistavad nüüd majandusinimesed ja firmajuhid mind kommunismis ja sotsialismis, sest tõenäoliselt on tegemist sulaselge laristamisega. Firmade kasumid on ju rasked tulema ja tootlikkus töötaja kohta pole nii kõrge, et sellise lõbu peale mõelda. Kuid siiski, see oleks ilus tava ning peegeldaks ehtsat puhkust, mille iga töötaja tegelikult ära teeninud on.