Need aga keda unine kantri ei pealu, askeldavad aga võrdlemisi rahumeelselt Lauluväljaku äärealadel olevas telklaagris.

Kõikjale, kus Lauluväljakul on asfalt, on pargitud rohkelt uhkeid, tänavavalguses läikivad masinaid. Ei mingit kaost, tugevad mootorattad on ööseks hommikut ootama pedantselt sirgetes ridades.

Siin seal on valged imeliku kujuga ja ilmselgelt vaid meestele mõeldud tualetid - sellised, kus puudub uks ning siin seal astuvad meesterahvad nagu möödaminnes sinna sisse. Tavalised välitualetid on samuti rivis.

Kõikjal lauluväljaku ala nn ääremaadel laiuavad aga telklaagrid: näiteks teiselpool üle pisikese tehistiigi tundub, et telke on tõesti palju ning siin, venivast kantrimuusikast eemal, käib telkide juures oma väiksed peod. Väiksemad seltskonnad on kogunenud toidu ja joogiga maailma asju arutama, kuid ei mingit liigset lärmi. 

Tundub, et rahulik veniv kantrimuusika teeb ka selle asutajad aeglaseks ja rahumeelseks. Turvameestel, kes lauluväljaku niigi lukustatud väravaid valvavad, ei olegi muud kui rahulikult oma vastutusalas edasi-tagasi jalutada. Varasuvine vihmasabinast värskendatud õhk fantastiline: nii nagu ikka, kui on sadanud vihma, on parajalt soe ning õitsevad sirelid.

Vaata fotogaleriid: