"Vihikusse joonistatud lipu tõttu jäeti vanemad preemiast ilma."

"Peaaegu alati, kui tuleb jutuks sinimustvalge, meenub mulle üks vahejuhtum koolist aastast umbes 1969, 1970 või kuskile sinna. Oli inglise keele tund. Just sellel ajal hakkasid liikuma mitmevärvilised pastakad, ning ka minul õnnestus hankida omale 6-värviline pastapliiats.

Niisiis istusin tunnis ja sirgeldasin ajaviiteks uue pastakaga. Siis tuli mõte, et prooviks õige sinimustvalget lippu teha. Olin just lõpetamas oma tööd, kui niuhti, oligi vihik õpetaja käes. Ka pastaka võttis ära, mille ma hiljem tagasi sain.

Selle peale kutsuti üks kasuvanematest kooli ning mõlemad jäeti preemiast ilma. Minuga nad suurt ei riielnud, ainult ütlesid, et kuidas ma siis õpetajat ei märganud.

Aastaid hiljem, kuskil üheksakümnendatel sattusin koolikokkutulekule. Ja mida ma näen: seesama inglise keele õpetaja oli edutatud koolidirektoriks ja pidas kooli ees kõnet, eesti rahvariided kenasti seljas..." meenutab üks lugeja.

"Kust te teate, mis värvi on kodanliku Eesti Vabariigi lipp?!"

"Olin kooliajal tuntud vastaline ja komsomoli astumise ajupesu ei andnud tükk aega tulemusi. Andsin lõpuks alla, kui kaalul oli minu osavõtt Schwerini sõitvast õpilaste rühmast. Tegin otsuse raske südamega, aga peamine põhjus oli see, et eelmisel suvel Tallinna külastanud Saksa delegatsioonist jäi keegi südamesse elama.

Tegin siis läbi vajaliku protseduuri ja lõpuks jõudsin rajoonikomiteesse, kus langetati otsus minu moraalse palge üle. Kurjad ja pahurad kommarid esitasid hulga tähtsusetuid küsimusi, kuni lõpuks keegi küsis: "Kas te teate, mis värvi oli kodanliku Eesti Vabariigi lipp?" Mina vastasin, et sinimustvalge.

"KUST TE SEDA TEATE?!" röögatas parteiteener. "Kas te olete kuskil näinud seda lippu? Ehk on teil kodus selline lipp?" Ehmusin veidi, põhiliselt küll röökimise peale, aga kodus mul tegelikult oli küll (ja on praegugi) "eesti-aegne" lauavimpel.

Kuna keegi ei võinud seda teada, kogusin end kiiresti ja vastasin, et vanaema on rääkinud – ta selle aja inimene. Selle vastu ei olnud neil midagi kosta ja tunnistus okupeeriva riigi ideoloogilisse rühmitusse kuulumise kohta kirjutati välja," jutustab teine.

"88. aastal õmbles õde ise lipu ja siiani hoiame seda nagu reliikviat."

"Kolmandas klassis klassivend oli vihikusse joonistanud. Koolidirektor nägi ja hakkas suure häälega nutma, ei tea, kas püksi ka lasi. Pärast nägin veel vene ajal Stockholmis käies Eesti Majal – seal lehvis neid kohe terve rida. Oli uhke tunne. 88. aastal õde õmbles ise, sinise värvi toon oli tegelikult vale, aga lipp on alles. Hoiame nagu reliikviat," räägib kolmas.