Lugeja meenutab 1989. aastat: memm oli nii õnnelik, et saab sinimustvalge lipu all joota eesti koolilapsi

1989. aasta maikuus toimus roheliste rattaretk "Kuhu lähed, Virumaa?". Mitutuhat ratturit sõitis Jõhvist läbi Toila, Voka turbakarjääri, Sillamäe ja Balti elektrijaama Narva poole. Osalesin rattaretkel Võsu kooli 7.-9. klassi õpilastega. Toilas jagati tee ääres kalapirukaid, mida õpilased ohtralt sisse sõid, ka sõidu pealt. Kusagil Sillamäe lähedal hakkasid koolilapsed juua nõudma.

Kuna tee ääres olid mõned taluhooned, soovitasin õpilastel minna vett küsima. Ma ei suutnud neid veenda, et taludes osatakse eesti keelt, seetõttu tahtsid nad, et tuleksin tõlgiks kaasa. Läksimegi terve grupiga.

Talu õuel oli kaev, ämber ja isegi veekopsik. Perenaine, vanem memm, tuli õue uudistama, mida seltskond otsib. Muidugi rääkis ta eesti keelt ja lubas juua, kuid käskis hetk oodata. Me ei saanud täpselt aru, mida oodata, kuid täitsime sõnakuulelikult käsku ja lihtsalt seisime.

Memm tuli tagasi täismõõdus sini-must-valge lipuga, tuli kaevu juurde ja hoidis lippu meie tegutsemise taustal. Ta oli nii õnnelik, et saab sinimustvalge lipu all joota eesti koolilapsi.

Kõik lapsed teadsid, mis lipp see on, kuigi paljud kohtusid temaga esimest korda. Kõik märkasid, et memmel olid õnnest silmad märjad. Kõik muutusid veel viisakamaks ja sõnatuks, tüdrukutel olid silmis pisarad.

Õhtul arutasid õpilased telgi juures seda elamust ja olid uhked, et said memmele rõõmu teha. Ka 10 aastat hiljem, Võsu kooli kokkutulekul, meenutas üks vilistlane oma sõnavõtus veejoomist sinimustvalge lipu all.