Kristin Rammus: Miks Tallinn lammutab Noorsootöö Keskuse?
Seda lugu kirjutan ma endise noorsootöötajana, Tallinna Noorsootöö Keskuse (TAN) tegevuse toetajana, tulevase lapsevanemana ja lihtsalt inimesena, kes hoolib sellest, kuidas mõjutavad ametkondade kuluaarides planeeritavad otsused teisi inimesi, eriti noori.
Sel korral teeb olukorra nukramaks see, mismoodi situatsiooni seni kommunikeeritud on. Et on valminud selline eelnõu, millega plaanitakse TANi koosseisu kuuluvad noortekeskused anda linnaosavalitsuste eest vedada, sai arutelu peamine osapool, st TAN ise, teada meedia vahendusel.
Siinkohal on ehk paslik meelde tuletada, mis koht noortekeskus üleüldse olema peaks. See peaks olema koht, mis tegutseb noorte endi huve, arengut ja vajadusi silmas pidades. Noortekeskus peaks kaasama noori vanuses 7-26 ja pakkuma neile tasuta võimalust oma vaba aega veeta, sealjuures kvalifitseeritud noorsootöötaja sõbraliku silma ja juhendava käe all. Muide, ärme unusta, et noortekeskus on muuhulgas ka apoliitiline.
Tulles tagasi Lasnamäe „noortekeskuse“ juurde, siis paraku tuleb nentida, et linnaosavalitsuse taktikepi all on keskusest tänaseks saanud eeskätt tasulisi huviringe pakkuv asutus - ja ärge saage minust valesti aru, ka see on väga oluline osa mitteformaalsest haridusest. Paraku tundub, ja kui ma tõepoolest eksin, siis palun vabandust, et nö klassikaliselt avatud noorsootööd seal enam ei pakuta – nii seisab näiteks „noortekeskuse“ hinnakirjas, et pealinna noortekeskuse kaardiga on võimalik „tasuta kasutada keskuse ruume vaba aja sisustamiseks“. Niisamuti jäetakse keskuse tegevusest kõrvale terve hulk noori, sest suurem osa pakutavatest huviringidest on suunatud kindlale vanuserühmale.
Seega see osa süsteemist, mille üle veel kümmekond aastat tagasi kõige enam uhke oldi, on juba lagunenud ja pealinna suurima piirkonna noortel on oma kodukandis keerulisem vaba aja sisustamiseks tasuta võimalusi leida. Õnneks, seni kuni TANil on noortekeskused teistes linnaosades, saavad kõik noored ühise noortekeskuse kaardi alusel ka teisi keskusi külastada ja seal lisaks „ruumide kasutamisele“ neis ka harivalt ja asjalikult aega veeta. On ju noortekeskus üks neist kohtadest, kus noor õpib eluks vajalikke sotsiaalseid oskusi, tutvub lähemalt erinevate mitteformaalsete tegevustega ning mis kujundab ettevõtlikkust ja arendab praktilisi oskusi.
Teine oluline märksõna, mis õpingutega meenub, on praktika. TAN on TLÜ pedagoogilisele seminarile selles osas tänaseni hea koostööpartner. Sooritasime ühes kursusekaaslastega TANi keskuses mitmeid praktikaid– alates avatud noorsootööga tutvumise praktikatest, lõpetades noortekeskuste, ringijuhendamiste, infotöö jms praktikateni. Praktikabaasina oli TAN mitmekesine – paljudel noortekeskustel on omaette suunitlus, kus lisaks noorele on ka noorsootöötajal endil võimalik oma huvidega süvendatumalt tegeleda ning oma teadmisi edasi anda.
Täna pakub TAN pakub tööd ca 50le noorsootöötajale. Tööandjana panustab asutus igal sammul ühtsusesse – et töötajate vahel oleks sünergia ning seatud oleksid ühised eesmärgid ja nägemus pealinna noorsootööst. Töötajatele pakutakse pidevalt täiendkoolitusi, võimalust roteeruda erinevate keskuste vahel, jagada ühiseid häid ja vähemhäid kogemusi. Seega panustatakse olulisel määral sellesse, et TAN oleks töötajate nägu ja noorsootöö teenust pakutaks pealinnas kvaliteetselt.
Seetõttu ei suuda ma oma mõtet selle ümber kerida, miks üldse kerkib teatud intervalli tagant üles teema, et toimiv, ja mis veelgi olulisem - arenev ning ajaga kaasaskäiv - struktuur toore jõuga lõhkuda?
Autor väljendab oma isiklikke seisukohti.
