Normaalsed sõbrad oskavad külas olla

Vastu suve on hakanud siin tuure üles võtma probleem, et kuidas vabaneda tüütutest sõpradest ja sugulastest kes külla muudkui tulevad ja tihti veel prii leiva peale. Minu jaoks on see õnneks võõras mure, sest mul on alati hea meel kui mu pere või sõbrad külla tulevad. Aga võib olla mind on lihtsalt õnnistatud selliste normaalsetega.

Mul on neli õde-venda, aegajalt mõni neid ikka külas käib ja tavaliselt koos kaaslase või kaaslastega. Õhtusöögi panen ikka lauale, viinereid ja kartuleid ma lugema ei hakka, neid jõuan ikka osta. Tavaliselt just vendade poolt on siis saunajoogid ja kõik on rahul.

Ülejäänud söömine on ka nii, et teeme plaanid käime poes või turul ja siis kas jagame kes mida ostab ning ei ole seda, et keegi nüüd kedagi toitma peab. Kõik on töötavad inimesed ja saavad hakkama. Samas ei ole ka mingit kaklemist, et ala sa sõid hommikul mu juustu aga ise ostsid vaid vorsti. Suhteliselt mage ja mõttetu, pigem nautida koos veedetud aega.

Kuna olen lapsepõlve kodus praktiliselt Eesti teise otsa kolinud, siis suur osa sõpru elavad kaugel ja nendega me kokku ei saa nii tihti kui tahaks. Aga samas võtavad nad pundiga ette reisi mõned korrad aastas minu poole. Kunagi ei ole olnud probleemi,et kes maksab. Mis mõttes nagu? Mis on mul kodus olemas, palun väga võtke, ma ei ole kade. Tavaliselt tüdrukutega koostame mingi menüü käime poes ja pärast arve jagame ära ja probleem lahendatud.

Ka ise kui lähen kuhugi külla, võtan külakosti kaasa. Ma nagu ei saa aru inimestest, kes lendavad kellegile kaela peale ja siis ootavad, et neid ümardataks ja teenindtataks. Ma arvan,et kui sa tahad,et sa oodatud oleks pead oskama ka ise käituda ja vastupidi.

Kas asi on kasvatuses või milles seda ei oska öelda,et millest sellised puugid tekivad. Aga enda sõprade seas sellist enam ühtegi pole, varem mõni isend oli aga eks tal neid vigu oli teisigi ja sujuvalt on ta jäänud kuhugi tahaplaanile.

Söök on kindlasti üks aspekt külaliste vastuvõtmise osas. Mul ei ole kunagi olnud probleeme, et ma pean kellegagi koguaeg tegelema nii, et oma asjad tahaplaanile jäävad. Tegelikult on tore hoopis see,et kui hommikul tööle lähed ja vaatad nõusid kraanikausis, siis töölt naastes on need läikima löödud. Ma ei pea neid teenindama vaid koos moodustame me toimiva koosluse nii, et kõik on rahul. Ja seetõttu on nad alati ka tagasi oodatud.

Kaugete sugulastega niiväga ei suhtle,et need peaks kaelale lendama. Ja kui ka lähisugulased tulevad näiteks vaid nädalavahetuseks, siis vaeseks nad mind selle ajaga küll süüa ei jõua. Pigem mõnele neist peab sõnad peale lugema,et nad liiga suure moonakotiga ei tule. Pärast ei jõua muidu ära süüa ja viska minema.

Ilmselt sellised külalised käivad selle juurde kui heas kohas maja omada. Aga mina isiklikult naudin seda aega koos hea seltskonnaga. Teistele aga, kes hädas muidusööjatega soovitan palju pipart ja soola ja vürtse, küll nad siis ise hakkavad vaatama kus pood on.