Vihane ämm: miks mu minia peab enda nina igale poole toppima?
Ma ei ole kunagi pidanud oma sünnipäeva selliseks ürituseks, kuhu ma tahaksin kutsuda kokku sada sõpra, et neile kümnemeetrine laud katta. See on minu meelest rohkem pulmapeo rida. Olen harjunud enda vanusenumbri muutumist tähistama vaikse istumisega koos oma kolme lapsega — mul on kaks tütart ja üks poeg. Mees on kahjuks juba siit ilmast lahkunud.
Eelmisel nädalavahetusel aga oli mu sünnipäev hoopis selline, kus lisaks mu lastele istus ka mu poja naine. Tütred olid mehed koju jätnud, austavad mu soovi. Aga poja naine ikka pidi end kaasa sokutama. Väidetavalt olla neil veel kodus enne tüli olnud, et miks tema kaasa ei tohi tulla ja miks poeg valetab, et ema lihtsalt ei taha ja eelistab “pidu” lastega. Niisiis olimegi seal kõik viiekesi "hästi rõõmsalt" laua taga. Terve õhtu pidin ma siis oma minia kiunuvat häält ja pugemist taluma. Kuidas ikka tema mõtles minu kinki välja pool aastat ja kuidas tema ikka mind kogu aeg aidata tahab. Et ehk on mul vaja poest midagi või ehk tema saab mulle midagi kuskilt organiseerida — on tema ju maailma kõige tähtsam töötaja seal suures pealinnas. See kõik ilmselt ei häiriks mind, kui see inimene oleks siiras. Aga ma olen näinud ka tema teist poolt ja tean, et see kõik on üks võlts fassaad.
Nüüd planeerime tütardega väljasõitu Prantsusmaale. Ja mis tuleb välja? Tema on sellest mu poja kaudu kuulnud ja juba tahab endale ka lennupiletit osta. Et saaks ikka TERVE PEREGA minna! Mul on selline tunne, et varsti tuleb ta minuga tualetti ka kaasa, et ikka kontrollida, kas ämm oskab ise tagumikku pühkida. Või hakkab ehk mu kodus juba üritusi ka korraldama. Ja siis juba pannakse mind vanadekodusse ja kolitakse sisse? Poeg on nii armunud ka, et temaga rääkimisest ei ole mingit abi. Ja minia kädistab nii, et vahele segada on võimatu. Mida ma tegema pean, et ta mind niimoodi ei tüütaks?
