Henn Põlluaas: Kui sa ei vali ise, siis valitakse sinu eest
Valimistest võttis osa 36,4% valijatest. Viis aastat tagasi oli see protsent veel 43,9. Kindlasti oli madal valimisprotsent pettumuseks kõigile valimistel kandideerinutele ja ka kõigile aktiivsetele valijatele, kuid võib-olla just see ongi toimunud valimiste kõige kõnekam aspekt.
Tervelt kaks kolmandikku ehk 63,6% inimestest valimas ei käinud. Välismaal elavad ligi 100 000 valijat (sellises suurusjärgus on täna sotsiaalmaksu maksjaid vähem, kui enne kriisi 2008. aastal) andsid valimistel 1655 häält, ehk siis valimistel osales neist ainult ca 2%. Kas me ilma kõigi nende inimeste arvamust teadmata üldse saame toimunust õigeid järeldusi teha?
Põhjendusi, miks valimisprotsent väike oli, on toodud mitmeid. Ilus ilm; inimeste lootusetus, väsimus ja pettumine poliitikast; nördimus EL hambutu käitumise üle seoses Venemaa agressioonidega; üleüldine huvipuudus Euroopa Liidu vastu; teadmine, et Eesti saadikute 0,7 protsendise hääleõiguse puhul pole sisulist vahet, kas nad europarlamendis kätt tõstavad või mitte, ülesblufitud valimisennustused; tüdimus igale poole tungivast kampaaniast; inimeste lahkumine välismaale jne.
Ma isegi ei kahtle, et kõik need põhjendused on õiged. Kuid sellisel juhul peame avalikult tunnistama, et Eesti on vajunud sügavasse stagnatsiooni ja rahvas ükskõiksusesse, mida ei suuda kõigutada ilmselt miski. Loomulikult ei olnud see saladuseks varemgi, poliitilisest stagnatsioonist ja meie inimeste vaikivast kõiketaluvusest on palju kirjutatud. Kuid kas peame üleüldist apaatsust tõdema kui lõplikku diagnoosi, mille puhul peame arvestama sellise seisundi poolt ühiskonnale kaasnevate püsivalt negatiivsete tagajärgedega?
Tõepoolest, inimeste valdavat enamust ei suutnud valimistel äratada ei majandusküsimused, riikliku julgeoleku ja energiateemad, soov nõutada meile Euroopa Liidult võrdseid toetusi ja konkurentsitingimusi, massiimmigratsiooni ega ELi tuleviku küsimus, kas meile jääb suveräänse riigina meie enda asjades otsustusõigus või muutub EL ühtseks föderatsiooniks, kus võim koondub Brüsselisse. Mis ärgitaks Eesti inimese aktiivsust, kaasamõtlemise ja -tegutsemise tahet?
Me võiks rahulikult vaadata tulevikku, kui võiksime kindlad olla, et kolmandik rahvast tegi õige valiku ja saatis Brüsselisse meie parimad pojad ja tütred, kes seal väsimatult Eesti huvide eest seisavad.
Millised olid erakondade ja nende kandidaatide eesmärgid ja sihid, see tuli programmidest ja valimisdebattidel selgelt välja. Suurt ega sisulist vahet nelja Toompea suurerakonna vahel tegelikkuses ei olnud. Kohati tekkis tunne, justkui esindaks kõik ühte ja sedasama erakonda. Kuigi pea kõik nende kandidaadid kinnitasid, et euroföderatsiooni tekkimine ei ole nende eesmärk ega ka väga tõenäoline, tuli erinevatel debattidel siiski välja selge soov liikuda ühtse euroriigi poole.
Mõte, korraldada selleks liikmesriikides referendumid, ei tulnud isegi mitte jutuks, küll oldi aga altid Euroopa Liidu keskvõimu tugevdama ja valmis looma ühtset välis-, energia,- fiskaal,-, keskonna-, julgeoleku, immigratsiooni-, maksu ja muid poliitikaid ning loovutada seeläbi pea kõikides valdkondades otsustusõigus Brüsselile.
See ei ole muu kui rahvusriigi retoorika tagant hiiliva föderatsiooni loomine. Selles küsimuses oli Konservatiivne Rahvaerakond ainsaks eristuvaks erakonnaks, kes suveräänsete rahvusriikide Euroopa eest seisis. Oma abstraktsuses ei olnud föderaliseerumine aga ilmselt valijatele oluliseks teemaks või ei osatud siin lihtsalt puude tagant metsa näha.
Venestuv Keskerakond
Yana Toomi tulemus näitab, et Keskerakond on üha enam muutumas vene erakonnaks, kuigi eriti sotsid, aga ka IRL ja Reformierakond püüavad vene valija pärast konkureerida. Eriti problemaatiliseks teeb Yana Toomi valimise tema sõnad, mille järgi kavatseb ta europarlamendis esindada Eestis elavaid venelasi, kodakondsusest sõltumata, ehk teisisõnu, Toom läheb europarlamenti ka Vene Föderatsiooni kodanike huve esindama! See võiks ajada naerma, kui asi tõsine poleks ja siin Ühtse Venemaa kuma nii tugev ei oleks.
Mis tagas möödunud valimistel võidu? Tuleb tõdeda triviaalset tõsiasja, et Eesti poliitikas teeb ilma raha. Valimistulemused on võrdelised kampaaniaks kulutatud summadega, ulatudes suurerakondadel hinnanguliselt pea viiesaja tuhande euroni. Teatud erandiks oli vaid Indrek Tarand, kes vaieldamatu meedialemmikuna püsis pildis, sõltumata sellest, kas ta midagi tegi või ei. Enamiku aja sisustas ta mittemidagitegemisega või mitte millegi sisulise ütlemisega. Seda üllatavam on tema hea tulemus.
Riigikogu erakonnad, saavad erinevalt teistest erakondadest, riigieelarvest sadu tuhandeid eurosid maksumaksja raha, mille eest korraldati võimsad ja agressiivsed valimiskampaaniad ning aktiveeriti oma valijad erakondade selja taha. Nende tulemused, kes oma liikmete toetusel pidid kümneid kordi väiksemate summadega läbi ajama, olid ka oluliselt tagasihoidlikumad.
Raha ruulib. Kas see aga meile valimistel Eesti huvidest lähtuvalt ka parima tulemuse tagab, on hoopis iseasi. Loodan, et uinuv kaks kolmandikku mõistab vähemalt tulevikus, et kui sa ei vali ise, siis valitakse sinu eest.
