Jooks on elamus, nauding ja kannatus käsikäes

Alles mõni aasta tagasi oli, kui vaatasin erinevatel rahvaspordiüritusel osalejaid kui mingeid napakaid. Miks peaks normaalne inimene tahtma kuumal päeval linnas joosta? Ei kõla ju kuigi loogiliselt. Nüüd juba teist aastat kuulun ka sinna jooksu entusiastide hulka ja peab tõdema, et see on mõnus!

Minu osalemine sellistel üritustel sai alguse eelmisel aastal. Õigemini pärast marudat puhkust tekkis idee, et nüüd peaks midagi muud tegema, midagi tervise jaoks (sest puhkus oli disko- ja peolainel soojal maal). Ja hopsti! oli umbes kolm nädalat aega Tartu Olümpiajooksuni. Mõeldud, tehtud. Mõned korrad nädalas sai ka lühikest maad sörkimas käidud ja sõbrannaga oli pandud eesmärk paika, et 1:30 peaksime selle 10 kilomeetrit läbima küll. Koolis sai ju joostud küll...

Oli soe, aga starti sai mindud ja üllatuslikult rada läbitud 1.04. Aga arusaamatuks jäi see, et miks me midagi sellist ikka teeme, et jäägu see viimaseks korraks, ei enam.

Ja siis tuli sügisel Tallinna linnajooks,  jälle 10 kilomeetrit. Suvel oli muidugi trenn vahele jäänud ja tehtud sai seda, mille eest alati hoiatatakse - ära pinguta üle. Päev oli tuline, rahvast oli palju. Kuni seitsmenda kilomeetrini oli veel kuidagi, peale seda hakkas pilt ikka väga ujuma ja finišit enam ei mäleta. Aga peas tagus üks mõte, ma ei katkesta ja aeg oli vist ka mõni minut parem kui kevadel. Jooks lõppes muidugi peale finišeerumist meditsiinitelgis tilgutite all. Mõelda vaid, kui paljud teevad omale sellistel üritustel viga ja mina olin üks nendest puupeadest. Aga siiani üks raskeim katsumus.

Olenevalt siis talvisest elustiilist, napsitamisest ja mugimisest sai kevadel natuke kurssi muudetud ja jooksud uuesti kavva võetud. Aga asi algas trenniga, ca 5-6 korda nädalas. Kaal vähenes, vastupidavus suurenes ja enesetunne on ka parem.

Selle aasta hooaeg sai avatud maijooksuga, praktiliselt otse lennukilt ja jooksma. Aga ilm oli enam-vähem, rahvast palju, aga kirja sai joostud aeg 36 minutit ja ise rahul. Samuti oli kosutav selline lühem distants - seitse kilomeetrit.

Nädal hiljem, ehk siis täna sai läbitud põrgu kuumuses taaskord Tartu Olümpiajooks - distants, kus kõik eelmine aasta alguse sai. Kuigi ilm ei olnud armulik ning minu jooksukaaslane ei saanud tulla, oli kõik super, aeg 57 minutit ja enesetunne hea. Nüüd juba tunnen ennast ja tervist paremini, tunnen, kus läheb piir, et mitte üle pingutada.

Praegu peas jookseb mõte, et ok, mis nüüd edasi, kuhu järgmisena minna. Sellest on saanud nagu hasart ja mõnus ajaviide. Eesmärk on sügisel ehk läbida oma elu esimene poolmaraton, aga see otsus veel lahtine. Kindlasti tahaks sel suvel läbida ka esimest rattavõistlust ja hulgaliselt jooksuvõistlusi. 

Sest kuigi ka muidu on joosta mõnus ja hea on seda lahe teha koos teiste harrastajatega ja ennast proovile panna. See pisik on üks vähestest, mille üle on mul heameel, et olen nakatunud. Kahju on vaid see, et vähesed sõbrad sellega tegelevad, seltsis oleks segasem.