Praeguse süsteemi järgi tagavad näiteks Edgar Savisaarele jagatud hääled pääsu Euroopa Parlamenti hoopis Yana Toomile või Mihhail Stalnuhhinile, hoolimata sellest, et tegelikult rahvas neid nii väga ei valigi. Igatahes valitakse neid vähem kui mõne muu erakonna kandidaate.

Kuidas on see võimalik? Väga lihtne! Savisaar on teatanud, et kui tema osutub valituks, ei lähe ta ikkagi Euroopasse. Seetõttu viib temale antud häälte abil saavutatud lisamandaat parlamenti järgmise kandidaadi.

Miks ta kuramus kandideerib siis Euroopa Parlamendi valimistel, kui ta ei taha minna Euroopa Parlamenti?! See on ju totter ja kõlab ilmselge vastuoluna. Kui eksisteerib vastuolu, siis tuleks see ka lahendada, aga praegune valimissüsteem toetab täiuslikult sellist klounaadi ja peibutuspartlust, seega võib Savisaarest aru saada – tema ei tee ju midagi valesti ning käitub reeglite piires.

Positiivne on, et valimisnimekirjad on nüüd lahtised ja et mandaadi saab inimene, kes erakonnas kõige rohkem hääli saab, aga ka see tekitab olukorra, kus konkurents toimub erakonnasiseselt ning ei lahenda kuidagi peibutuspartluse probleemi. Jah, see on probleem.

Eks see poolsegane süsteem on tekkinud ka sellest, et valijad pole pädevad. Kui inimene teatab, et ta ei tee seda, mille jaoks teda valitakse, siis ei peaks ju seda inimest valima. Aga ikka valitakse!

Tegelikkuses võiks olla mingi garantii, et valinuks osutunu peab ka vastutuse võtma ning tegema seda, mida rahvas temalt valides ootab. Ja kui ta seda ei tee, siis tema hääled tühistatakse. See oleks ju nii elementaarne. Teine võimalus on mandaatide süsteem lihtsalt ära kaotada. Siiski näen, et selle probleemi lahendamiseks ei pea nii äärmuslikke meetmeid kasutama.

Kogu see jama ei toimu ainult praegustel valimistel. Oli seesama jant ju ka kohalikel valimistel, kus järsku Riisalud kolisid Tartusse ja Simsonid Pärnusse.

Seni naudime seda, kuidas kavalad peibutuspardid toovad parlamentidesse ja juhtivatele kohtadele tegelikkuses rahva poolt mittesoositud inimesed. Midagi on ju valesti!