„Lennukid võivad õhku tõusta ja seal pikka aega püsida. Aga ka nemad peavad lõpuks maanduma. Nad võivad ohutult maanduda või alla kukkuda. Kuid lennukid ei kao lihtsalt. Kindlasti mitte neil päevil, kui on olemas võimsad kommunikatsioonisüsteemid, raadio- ja satelliitjälitusseadmed ning filmideta kaamerad, mis töötavad peaaegu lõpmatult ja millel on tohutud salvestusmahud,“ kirjutab Mohamad.

Mohamadi sõnul pidi lennu MH370 kommunikatsioonisüsteem olema blokeeritud või muidu oleks maa pealt püütud lennukiga ühendust võtta. Samuti pidi olema blokeeritud GPS või muidu oleks lennukit jälgitud satelliitide abil, mis annavad tavaliselt andmeid kõigi kommertslendude kohta, sealhulgas andmeid asukoha, lennukitüübi, lennu numbri ning lähte- ja sihtkoha kohta. Kõne all olev lennuk paistab aga olevat kadunud kõigilt ekraanidelt.

„MH370 on Boeing 777. Selle ehitas ja seadistas Boeing. Kõik kommunikatsiooni- ja GPS-seadmed pidi paigaldama Boeing. Kui need üles ütlesid või töövõimetuks tehti, peab Boeing teadma, kuidas seda teha saab. Kindlasti tagab Boeing, et neid ei saa kergesti töövõimetuks teha, sest need on lennuki ohutuse ja opereerimise seisukohalt elutähtsad,“ kirjutab Mohamad.

Otsing internetis paljastab Mohamadi sõnul, et Boeing sai 2006. aastal USA patendi süsteemile, mis aktiveerimise korral võtab pilootidelt kontrolli üle ja viib lennuki automaatselt varem kindlaks määratud maandumiskohta.

John Croft mainib 2006. aasta 1. detsembril väljaandes Flightglobal.com ilmunud artiklis Mohamadi sõnul „segamatut“ autopilooti, mille võivad aktiveerida piloot või pardal olevad sensorid, mille saab sisse lülitada ka kaugelt raadio teel või satelliidiühenduse abil riiklike agentuuride, näiteks USA luure keskagentuuri (CIA) poolt, kui terroristid püüavad lennukit oma kontrolli alla saada.