Leo Kunnas: Putin ja Baltikumi liivakast
Ukraina kriis kestab juba kolmandat kuud. Venemaa on annekteerinud Krimmi ning maailm on jõudnud selle unustada. Järg on Ukraina mandriosa käes, mida lõigatakse oblasti kaupa nagu vorsti.
Kolm kuud on küllaltki pikk aeg. Pikk mitte ainult mõtlemiseks ja järelduste tegemiseks, vaid ka tegutsemiseks.
Mida on meil ette võetud? Riigikaitse nõukogu on käinud koos kolm korda. Valitsuses ja kaitseministeeriumis on julgeolekuolukorra järsk halvenemine kindlasti jutuks olnud. Eestit on külastanud terve hulk tähtsaid ametiisikuid, kaasa arvatud NATO peasekretär Anders Fogh Rasmussen.
Mis on tulem? Liitlastele on esitatud korduvaid palveid kohaloleku suurendamiseks Eestis. Taani on saatnud siia neli F-16 tüüpi hävitajat ning USA ühe õhudessantkompanii. Uus valitsus on deklareerinud, et kaitsekulutusi hoitakse 2% tasemel SKT-st ning riigi julgeolek on prioriteet.
Muid meetmeid pole paraku näha.
Venemaa president Vladimir Putin pole kunagi varjanud oma strateegilisi peaeesmärke - ta soovib taastada Vene impeeriumi ning luua uue Euroopa julgeolekuarhitektuuri ehk teisisõnu lammutada praeguse. Strateegia ja doktriini osas Putin ei häma ega teeskle, ta valetab ainult taktikalistes küsimustes, sõjakavalusena.
Hollandi, Portugali või Itaalia jaoks ei ole võib-olla tähtsust, kas Vladimir Vladimirovitš soovib taastada Vene deržava 1991. aasta, 1914. aasta või mingites muudes piirides. Nende jaoks pole ka tähtis, kas ta teeb seda otsese agressiooni teel või laiendades mõjusfääri, aga meie jaoks on see väga tähtis. President Putinit oli põhjust tõsiselt võtta juba pärast teist Tšetšeenia, ammugi Venemaa-Gruusia sõda, aga seda tegid vähesed. Kas ignoreerime ja alahindame teda ka edaspidi?
Kas tõesti seisneb Eesti riigi vastus Venemaa suurriiklikele ambitsioonidele, sõjalise võimsuse kiirele kasvule ning agressiivsele välispoliitikale soojas jutus riigikaitsest kui prioriteedist ning liitlastelt võimalikult suure väekontingendi väljakauplemises? Liitlasvägede esimeste üksuste kohalejõudmine on positiivne märk, aga Eesti sõjalise kaitsmise pearaskus lasub ikkagi meil endil, mitte kellelgi teisel.
Mis on Ukraina kriisi peamine õppetund? Paljud peavad selleks õigeaegset reageerimist kriisiolukorrale ja selle tarbeks suurema hulga kiirreageerimisüksuste loomist.
Oleme saanud jälgida Ukraina võimude kriisireageerimist igapäevaselt, reaalajas. Reaktsioonid on hilinenud, ebaadekvaatsed ja ebapiisavad. Isegi, kui need oleksid olnud palju kiiremad ja pädevamad, oleks siiski tegu kõigest reageerimisega ning initsiatiiv jääks ikkagi Putini ja Vene poole kätte. Reageerimisest ei piisa, vaja on ennetada.
Ukraina kriis on ennekõike tagajärg. Kakskümmend aastat kestnud korrumpeerunud ja rahvast võõrandunud võimu ning unarusse jäetud ja kiratsevate relvajõudude tagajärg. Kui pole reaalset võimu ega tegusaid vahendeid võimu rakendamiseks, on raske midagi korda saata.
Mida siis teha, et ei juhtuks nagu Krimmis? Ukraina kriisi õppetundide lakooniline kokkuvõte võiks olla järgmine - kõik riigid, mida Venemaa käsitab „lähivälismaana" ja „Vene maailma" osana, ning mis pole veel Venemaa mõjusfääri langenud - peavad olema valmis sõjaks.
Tegelikult andis selle õppetunni juba Venemaa-Gruusia sõda. Hiljuti väljendas Venemaa agressiivsuse eest hoiatanud raamatu „Uus külm sõda" autor Edward Lucas kahetsust, et oli Vene ohtu alahinnanud (Edward Lucas: ohtu ei saa olematuks mõelda, Postimees online, 16.mai). Ka minul on kahju, et ma pole seda tõdemust kunagi varem otsesõnu välja öelnud.
Geopoliitiline asukoht paneb kõik paika. Baltikum on liivakast, kus Venemaa on armastanud mängida juba sajandeid. Et võiksime tulevikus vaielda oma rahvusliku narratiivi vajalikkuse üle, peame kõigepealt riigi ja rahvusena ellu jääma.
Mida peaks siis sõjalise valmisoleku tõstmiseks ette võtma? Abinõud võib jagada laias laastus kaheks: viivitamatut rakendamist vajavateks ja pikaajalisteks. Aga sellest juba järgmises loos.
