Ilmneski, et üks farmaatsiaettevõtja, kes jõuliselt meediaturulgi tegutseb, on ühel ilusal päeval annetanud „Putini korruptsiooniga“ võitlevale parteile 15 000 eurot. Kuidagi lahja hind olulise paragrahvi eest apteegiseaduses, aga kuna kõik riigikogu erakonnad on seadust toetanud, siis eeldame, et tegelikult kokku kulus 60 000. Aga see (4X?)15 000 (kahtlemata kümneid kordi vähem kui Urmas Sõõrumaa annetatud 6 avalikku miljonit krooni 2007. aasta alguses taastuvvenergeetika toetuste suurendamiseks), on tänaseks surumas pikali nii riigikohtu, õiguskantsleri kui ka riigikontrolli. Rahva võim on muudetud Raha võimuks.

Miks ärimees teiste parteide annetajate nimekirjas ei figureeri, sellele leiame seletust kurikuulsast „Silvergate'i“ loost. Me ju kõik teame, et Silveri kirjeldet protsess pole kadunud, vastupidi dekriminaliseeritud sularahahulka lihtsalt suurendati parteilaste poolt parteilaste kasuks.  Eesti Ekspress kirjutas möödunud nädalal, et asjad hakkasid juhtuma pärast Rain Rosimannuse ja farmaatsiaettevõtja kohtumist kesklinna puhvetis. Reformierakonnaga on asjad selged. Ämma kappi muudkui koguneb. 

2011. aastal testisid briti ajakirjanikud ka Euroopa Parlamendi liikmeid. Nad maskeerusid lobbistideks ning tegid ettepaneku parlamendiliikmete „konsultatsioonifirmade“ kaudu tarviliku parandusettepaneku seadustamise eest 100 000 eurot maksta. 15 testitust tervelt kolmandik langes lõksu. Kuid oh seda ebameeldivat üllatust, kui asi avalikuks tuli. Loo kolm peakangelast olid endine Austria siseminister Ernst Strasser, endine Sloveenia välisminister Zoran Thaler ning endine Rumeenia välisminister Adrian Severin. Nende maade erinevast poliitilisest kultuurist ja õigusruumist annavad tunnistust järgnenud sündmused. Austerlane astus samal päeval parlamendiliikme paigalt tagasi. Sloveen kirjutas kõikidele kolleegidele kirja, et see süüdistus on alusetu ning käib temavastane laimukampaania.  The Sunday Times väljastas lindistused juhtunust. Sloveenia valitsus sundis puikleva eurosaadiku tagasi astuma ning koju kaduski see mees. Rumeenlane ei teinud väljagi ja kui liiga pinda käima hakati, lausus vaid, et saadikutel on õigus oma kogemuste ja teadmiste eest raha teenida ja see on lubatud Euroopa Parlamendi kodukorraga. Vastusammuks otsustas plenaar luua eraldi kogu liikmetest, kes eetikakoodeksi uueks kirjutavad. Aasta hiljem kinnitati ka see dokument. Sotsiaaldemokraatlik fraktsioon oli sunnitud Severini oma ridadest välja heitma, sest mees ise süüd ei tundnud, samuti ei survestatud teda kodumaa poliitikategijate poolt. Stasser anti kohtu alla ja mõisteti neljaks aastaks vangistusse. 

 
Tänu sellele ebameeldivale episoodile kahjustus parlamendi kui terviku maine, kuid samas ka paranes. Sest viga tunnistades ja seda parandada püüdes teeniti ära ka mingi lugupidamine. Kujutage ette, mis oleks juhtunud, kui Euroopa seadusandjad oleksid suures üksmeeles hoopiski „dekriminaliseerinud“ sularahavõtmise ning kodanikkonna halvakspanust hoolimata tallatud rajal jätkanud?

Olen aastaid propageerinud mõtet, et erakonnademokraatia arendamiseks on tarvis seadust, mis lubaks erakondadel opereerida üksnes ja ainult liikmetelt laekuvate maksetega. Vastuseks hakkab isegi Eiki Nestor, muidu igati eeskujulik poliitik, rääkima, et riigitoetuse ärajätmine viib otsekohe korruptiivse ettevõtlusraha lavaletulekule.

No ei vii! Kui ettevõtjalt raha vastuvõtt oleks kriminaalkuritegu, ei riskiks ei andja ega võtja seda toime panna. Praegu aga, robustse riigiraha pealevoolu tingimustes, toimub ikka ettevõtjatepoolne finantseerimine ja vastavasisuliste seaduste treimine saadud raha eest. Seda võiks antud kaasuses märgata ka Nestor ja teised sotsid. Niikuinii antakse neile tillukesem rahasüst kui koalitsioonipartnerile.

Ja lõpetuseks – kas peaosa etendava ettevõtja kahtlastest annetustest ilmus silbigi võrra kajastust talle kuuluvas Postimehe kontserni väljaannetes? Või ehk tegi BNS sellest ühegi uudise? Die Antwort, mein Freund, weiss ganz allein der Wind…

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid