Umbes 2000 Wehrmachti ja Relva-SS-i endist ohvitseri alustasid Der Spiegeli teatel alates 1949. aastast umbes 40 000-mehelise armee ülesehitamist. See tegevus leidis aset Saksamaa liiduvalitsuse ja avalikkuse teadmata. Peaorganisaator oli hilisem Bundeswehri maavägede inspektor Albert Schnez. Relvad oleksid pidanud esmajoones tulema märulipolitseilt, Schnezi kaastöötajal oli neile ligipääs, sest ta töötas siseministeeriumis, kirjutab Der Spiegel.

Schnezi võrgustik küsis ettevõtetelt annetusi, pidas läbirääkimisi transpordifirmadega nende kohaletoimetamiseks ning sellel oli ka niinimetatud kaitseaparaat, mis nuhkis arvatavalt või ka tegelikkuses vasakpoolsete kodanike ja poliitikute järel, nagu näiteks hilisem sotsiaaldemokraatliku partei (SPD) fraktsiooni juht Fritz Erler.

Salajased Schnezi väed tahtsid Der Spiegeli andmetel Nõukogude Liidu rünnaku korral alguses välismaale minna ja seejärel sealt võitlust alustades liitvabariigi vabastada. Samal ajal valmistusid nad ka võitluseks kodumaal kommunistidega, kui oleks puhkenud kodusõda.

Tollane Saksamaa liidukantsler Konrad Adenauer sai Schnezi vägedest teada hiljemalt 1951. aastal ning tegi BND eellasele Gehleni organisatsioonile ülesandeks variarmee eest hoolitsemise ja järelevalve. Pole selge, miks Adenauer teravamalt ei reageerinud. Kas ta kartis konflikti veteranidega? Lääne-Saksa luureteenistuses arvati igal juhul nii.

Schnezil oli sidemeid endise SS-Obersturmbannführer Otto Skorzenyga, kes kavandas samalaadset projekti. Üks Gehleni organisatsiooni osakonnajuhataja tõstatas küsimuse, kas on võimalik omale lubada võitlust Skorzeny vastu. Salateenistuse töötaja pani Der Spiegeli andmetel kõigepealt ette SS-ilt küsida: „Ta on faktor ja me peame enne otsustamist sealseid vaateid üksikasjalikult sondeerima.“ Nähtavasti oli vana- ja uusnatside võrgustikel 1950. aastate alguses märkimisväärne mõju.