Noor naislugeja: öelge otse, et ma olen paks!
165 sentimeetrit pikk, 75 kilogrammi raske. See pole utoopiline kaal, aga kaugel ka supermodellide kaalust. Ma ise viskan nalja, et mul on talve-ja suvevorm. Talvel kerib kaal pea 80 kiloni, suvel liigub isegi 70 kilogrammi kanti. Ma olen üritanud aastaringselt stabiilsena hoida, aga lõin juba ammu sellele mõttele käega. Ma olen 32aastane, see pole enam see vanus, kus organismi toimimine täiesti ümber korraldada. Pluss, ma ei viitsiks terve talve nälgida ning jõulude aegu vaid kapsast süüa. Kuskil aprillis tekib mul jälle isu trenni teha. Hakkan rulluisutama, sõidan rattaga. Nii ma sest talvevoodrist lahti saangi. Ka nüüd olen juba mõnd aega trenni teinud ja umbes 3-4 kilo kergem kui näiteks märtsis. Kahju vaid, et ilmad koledad on, rulluisutamise asemel koorman praegu spordiklubis jooksulinti. Tean siiski, et ühel hetkel tuleb piir ette. Võin trenni teha lõpmatuseni, aga alla 70 kilo ma kaaluma ei hakka. Kõhulihased on minu jaoks tundmatu maa, küll aga jääb minuga ilmselt igavesti korralik kõhuke. Olen proovinud erinevaid dieete, proovinud teha erinevaid treeninguid, kuid midagi pole aidanud. Tahaksin muidugi kaaluda ütleme 55 kilogrammi nagu mu parim sõbranna, kes on minupikkune. Ta võib lõpmatuseni süüa liha ning peale rüübata õlut — ei midagi, kaal püsib. Mina samal ajal luban endale veidi veini ja tunnen isegi selle pärast end järgmisel päeval raskemana. Mõned tuttavad räägivad, et võtsid dieediga metsikult alla, aga kui lõpetasid, tuli kõik tagasi. Minul selliseid jutte varrukast pole võtta, olgu dieet missugune tahes, alla 70 kilogrammi pole ma kunagi kaalunud. Valetan, põhikoolis siiski kaalusin viimati.
Miks te mind lohutate?
Aga kogu selle asja iva on, et olen endaga leppinud. Ma ei saa kunagi piitspeenikeseks, mis seal ikka. Tore on suvel veidi vähem kaaluda ja samas lubada endale süüa seda, mida hing ihkab. Tahan talvel end verivorstidest ja kartulitest täis süüa, las ma söön. Mind häirib vaid see, kuidas inimesed ise peavad mind saamatuks ja pidevalt üritavad kaalu teemal lohutada ja ilustada. „Sa näed nii hea välja! Sa oled päris sale! Tubli, et trenni teed, tee veel. See kleit näeb su seljas nii kena välja.“ – selliseid kommentaare pean kuulama päevast päeva. Mulle tundub, et isegi oma isa meelest olen kaalu pärast väga õnnetu, mistõttu ta ikka alati kiidab, kui ilus ma välja näen. Kallitest sõbrannadest rääkimata. Ma ei mäleta, millal keegi oleks viimati öelnud, et olengi tavapärasest tüsedam. See on justkui tabu, kardetakse vist, et satun paanikasse ja sõiman nad läbi, et nad julgevad nii öelda.
Mul poleks midagi selle vastu, et vahel sel teemal isegi lõõpida. Näe, ei lähen need püksid jalga, vahet pole, söön paar pirukat peale ja võtan paar numbrit suuremad hoopis.
Aga igasugu naljatamine on välistatud, sest kaalu teemal ei räägita. Kokkuvõttes on mul nii isegi ebamugavam. Ma ei ole nii, nii paks, aga ometi on ikkagi olukord justkui oleks elevant toas.
Inimesed, võtke vabamalt. Kui ka sõbranna või sõber on pisut kogukam, ei pea seda teemat vältima või veel hullem, pidevalt teda utsitama ja kiitma, kui ülisale ta on.
