EKSPERIMENT: Televiisori vaatamine tundus ajapikku lihtsalt ebavajalik mugavus ja põhjus diivanil lösutamiseks

Sooritasin katse, kus olin nädal aega televiisorita. Idee selle katse jaoks tekkis lihtsalt faktist, et suur osa Eesti inimestest vaatab telekat päevas üsna palju, keskmiselt 4-5 tundi. Ise otseselt nende hulka ei kuulu, kuid mõnel päeval jään siiski televiisorit pikemalt vaatama ja teatud saateid soovin näha.

Esimestel päevadel oli suhteliselt keeruline harjuda sellega, et kui olen üksi kodus, siis televiisor ei käi, muidu tavaliseks kujunenud taustaheli polnud ja kuidagi liiga vaikne tunne tekkis. Muidugi see probleem sai kiirelt lahendatud muusikaga, aga samas naudin üksinda hommikuti "Terevisiooni" vaatamist. Samal ajal askeldades on tore seda kuulata ja saada sealt kätte värsked uudised.

Kui jõudis kätte päev, mil soovisin vaadata iganädalast sarja, mis algas 20:30, siis olin selleks ajaks planeerinud endale muid tegevusi ja veetsin aega väljas. Järgneval päeval oli umbes sama lugu, kuid olin juba harjunud sellega, et telekat ei vaata ja ei olnud ka suurt tungi seda käima panna. Haarasin selle asemel kätte ühe vana hea raamatu ja lugesin pisut seda. Uudised ja muu vajaliku teabe saab igaüks veel kiiremini kätte internetist ja televiisori vaatamine tundus ajapikku lihtsalt ebavajalik mugavus ja põhjus diivanil lösutamiseks.

Võttes katse kokku, võin kindlalt väita, et inimesel pole vaja televiisorit, eriti kui tegu on kellegagi, kellel on väga palju muid asju, millega tegeleda. Ja isegi kui ei ole, siis telekast loobumine tekitab kindlasti uusi huvisid või mõtteid, mis muidu kadusid lihtsalt tuima vahtimise peale ära. Tean inimesi, kes pole aastaid televiisori vastu huvi tundnud ja kui nad seda vahel harva uuesti näevad, siis on nende jaoks kõik sealsed saated ja filmid totaalne ajupesu ning rämps.