Tema esimesi juhendajaid kunstiasjus sattus õnnelikul moel olema Karin Luts, kes suunaski ta 1942. aastal Tartusse „Pallase” kooli, kui see kandis parajasti Kõrgemate Kujutavkunstide Kursuste nime, teatasid erinevad liidud.

Hoolimata sandist ja segasest ajast oli Sõmeri õppejõudude galerii Teise maailmasõja aegses „Pallases” ja hiljem Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis aukartustäratav: Juhan Nõmmik, Aleksander Vardi, Ado Vabbe, Elmar Kits ja Johannes Võerahansu. Õpingud Stalini-aegses instituudis oli Bruno Sõmeri aga sunnitud 1946. aastal katkestama, kui direktor Anton Starkopf soovitanud tal kui Saksa sõjaväes teeninul Vene võimude tähelepanu alt kõrvale tõmbuda. Pärnus teenis Bruno Sõmeri esialgu leiba kunstiõpetajana ja hiljem aastakümneid tööstuskunstnikuna, sh. oma veerand sajandit Pärnu Linakombinaadis.

Kunstniku varasem loomejärk sisaldas peamiselt õlimaale ja akvarelle. Näitusil hakkas Bruno Sõmeri esinema 1947. aastast. 1970. aastaist osales ta oma akvarelliloominguga mitmel Tartu ülevaatenäitusel, kus tema tundliku üldistusega loodusmotiivid äratasid tähelepanu. Siin käis ta ka Tartu Kunstimuuseumi juures tegutsenud Kujutava Kunsti Kaugõppekursustel, kus ta sai taas kokku vanade „Pallase”-kaaslastega. Hiljem, käsikäes Eesti iseseisvuse taastumisega, pühendus Sõmeri järjest enam suureformaadilisile vesivärvimaalidele ning töötas välja isikupärase tehnika, milles kasutas nii monotüüpiavõtteid kui ka ujutamist ja kuumutamist, jättes siiski oma teoste täpse sünniviisi lõpuni saladuseks. Juhuse ja sihiteadlikkuse kokkumäng sünnitas ootamatuid lahendusi ning monokroomia arenes ruumilise varjundikülluseni. Lahendused ulatusid puhtast abstraktsusest nägemuslike kujundkondade ja sürrealistlike allhoovusteni. Uue sajandi alguses üllatas Sõmeri ka tingliku ja hedonistliku kollaažisarjaga.

Silmnähtavalt loomingulist toonust tõstev taaskohtumine Tartuga leidis kunstniku elus aset aastail 1999—2000, kui toimus kolm järjestikust isiknäitust galeriis „Illegaard” ja Tartu Kunstimajas ning osavõtt suurest Kunstiühingu „Pallas” ülevaatenäitusest „„Pallase” ees ja järel” Kunstimajas. 2012. aastal valis Kunstiühing „Pallas” Bruno Sõmeri auliikmeks.

Bruno Sõmeri oli Pärnu linna vapimärgi kavaler ja Johann Voldemar Jannseni nimelise auhinna laureaat (mõlemad 2004) ning talle annetati maakondlik kultuuripreemia Pärnumaa Kultuuripärl (2006). Pärnus oli ta sündinud ning siin, Rääma linnaosas, elas ja töötas ta suure osa oma auväärsest east. Pärnus tegi ta aastakümneid ja viimase ajani näitusi ning võttis osa ülevaatenäitusist. 2008. aastal ilmutati Pärnus tema loomingust album.

Kunstniku viimseks jäänud, läinud pühapäeval lõppenud väljapanek „Ilmamuutus. Arheoloogiline” Tartu Kunstimajas esitas selle aastatuhande loomingut. Bruno Sõmeri seisundi- ja meeleolujäädvustused tekitasid sisulisi äratundmisi ja kummastavaid elamusi. Reljeefseist mustreist valgustusid välja seosevõrgustikud ning avanesid arheoloogilised kihistused hinges ja mälus.

Tekstiilikunstniku kogemuse pääle sigines sügavusmõõde ja ei puudunud ergastavad viited pallaslasist loomingusugulasile. Tihedat ja mõjuvat, esteetilist naudingut pakkuvat valikut Bruno Sõmeri hilisloomingust vaadati ja uuriti Tartus tähelepanelikult ja rõõmsa hämmastusega. Vähestele kunstnikele saab osaks nii väärikas lahkumine.

Bruno Sõmeri saadetakse ära Nooruse majast (Roheline 1b) Pärnus laupäeval, 10. mail kell 12.

Jaga
Kommentaarid