Briti teadur: läänes ei osatud Ukraina kriisi ette näha, sest me ei uuri piisavalt sügavalt Venemaad ja selle naabreid

Maineka Briti mõttekoja Chatham House’i Euraasia regiooni ekspert John Lough rääkis Delfile, et lääneriikides ei osanud peaaegu keegi Ukraina kriisi eskaleerumist ette näha ja tema hinnangul on Venemaa majanduslikult raskesti haavatav nafta kõrge hinna tõttu.

Kas lääs oleks saanud Vene samme Ukrainas kuidagi ette näha või lõid need sündmused meid ootamatult?

Ma arvan, et see kõik tabas meid täiesti ootamatult. Vähesed aimasid, et laiapõhjalise vabakaubanduslepingu sõlmimine Euroopa Liidu ja Ukraina vahel võib viia poliitilise kriisini Ukrainas. See juhtus mõnes mõttes kogemata, et frustratsioon lepingu mittesõlmimise üle kasvas president Janukovõtši vastaseks liikumiseks. Me ei näinud ette, et see kõik nii kiiresti toimub. Ka ei arvatud, et Janukovõtš kriisiolukorras nii valesti käitub ja teeb vea vea järel kuni selleni, et ei saa enam valitseda ja peab põgenema.

Mida meil sellest õppida on ja kuidas me saaks selliseid kriise ennetada?

Esimene asi, mida me õppima peame, on see, et meil tuleks neid riike palju detailsemalt tundma õppida. Viimase 20 aasta jooksul on mitmed lääneriigid oluliselt oma Venemaa-pädevuses kaotanud. Paljude NATO riikide välisministeeriumites, kui sa tahtsid teha karjääri, siis viimase kahe kümnendi jooksul selleks Moskvasse, Kiievisse või Jerevani ei mindud. Me peame oma pädevuse taas üles ehitama ja pühendama aega mõistmaks, mis neis riikides toimub – nii teeme paremaid otsuseid ja suudame kriise ette aimata. Tegelikult ainult paar analüütikut ütlesid mulle, et kui Janukovõtš selliselt jätkab – kui ta varastab ja tema perekond juhib riiki oma siseringi rikastumise nimel – siis tõenäoliselt ta kaua ei jätka. Ma mäletan, et võtsin seda hoiatust tõsiselt, ja see oli 2-3 aastat tagasi.

Palju on räägitud sellest, et osa NATO ja Euroopa Liidu riike on teisi aastaid hoiatanud, nagu Balti riigid või Poola, ja alles nüüd hakatakse neid tõsiselt võtma. Miks see ei juhtunud juba Gruusia sõja järel ja mida sellisest tõlgendusest üldse arvata?

Ma arvan, et midagi selles on. Kohe pärast seda, kui Putin võimule tuli, valdas ootus, et riiki hakatakse nüüd teistmoodi juhtima, et pärast Jeltsinit tuleb noorem ja teise maailmavaatega mees. Läänes ei tahetud uskuda negatiivset stsenaariumit või hoiatusi, mis tulid Poolalt, Balti riikidelt või teistelt, kes ütlesid, et võib-olla me peaks lähenema teisiti. Vahel nimetati seda paranoiaks ja öeldi, et keskendume positiivsele!

Putini võimu varased aastad nägid majandusreformi –nafta hind tõusis, üldine elatustase tõusis. Arvati, et Putin pole küll ideaalne, aga Venemaa on tagasi reformide teel. 2005. aasta paiku hakati Medvedevi tulekuga aru saama, et asjad ei ole nii hästi.

Gruusia on väga eriline juhtum, sest paljud lääneriigid leidsid, et Gruusia käitus vastutustundetult ja lubas end provotseerida. Venemaa haaras seal kontrolli alade üle, mille üle nagunii kontrolli ei olnud, nii et see on Krimmist erinev juhtum. Aga tõesti, hoiatuse aspekt oli olemas, ka Ukraina jaoks: nii juhtub, kui sa üritad NATO-sse saada.

Need protsessid aeglustusid ülemaailmse majanduskriisiga, nii et Venemaa plaanid jäid soiku ja lääneriigid keskendusid oma siseasjadele ja euro tulevikule. Viimase poole aasta jooksul näeme, et Venemaa tunneb end taas palju tugevamalt, kuid meie ikka veel üsna nõrgalt. Tulemus on, et oleme siin, kus praegu oleme.

USA senaatorid John McCain ja John Hoeven korrutasid oma Eesti-visiidi jooksul, et Euroopa sõltumatus Vene gaasist ja USA gaasi importimine aitaksid tõhusamalt sanktsioone kehtestada. Kui realistlik see plaan on ja kui kiiresti seda teha saaks?

Aastate pärast on realistlik sõltuvust Vene gaasist vähendada, aga ma ei usu, et teeme seda sajaprotsendiliselt või et meil on huvi teha seda sajaprotsendiliselt. Gaasi küsimus poliitilise mõjutushoovana on minu arvates üle tähtsustatud. Seda on kahtlemata nii kasutatud, aga kui sa tahad energiasõltuvust Venemaast vähendada, siis tuleb mõelda naftale, millest teenib Venemaa kordades rohkem kui gaasist. 

Putinilt küsiti nafta kohta tema viimasel neljatunnisel pressikonverentsil – üks pensionär küsis, et Vladimir Vladimirovitš, mis juhtub, kui Euroopa enam Vene gaasi ei osta? Ta ütles, et vaatame hoopis naftat: me saame sealt 191 miljardit dollarit aastas, gaasist 28. Lääneriigid ei saa nafta osas suurt midagi teha, sest ainus viis selle hinda alandada on saada Saudi-Araabia rohkem tootma.

Putin ütles – ja minu arvates on see hea argument –et saudid on huvitatud mbhüüma hinnaga 85-90 dollarit barreli kohta ja Venemaa tuleb selle tasemega konkurentsis kenasti toime. Ilmselgelt on ta selle osa hoolega läbi mõelnud, sest lääs ei saa lihtsalt nafta hinda alandada. Kui me saaks, oleks see Venemaa vastu väga tugev instrument.

Gaasi probleem on olemas ja me peame sellega tegelema. Me juba olemegi ehitatud uusi ühendusi ja hoidlaid ning arendanud ühisturgu ja kõik need asjad peavad jätkuma. Aga ikka on teie regioonis veel palju riike, mis on suures osas sõltuvad Vene gaasiimpordist.

Aga saata Ukrainasse relvastust?

See on suur küsimus, mis sõltub sellest, mis on meie strateegia. Ma arvan, et meil kindlat vastust sellele küsimusele pole. Kui me välja mõtleme, siis saame alustada meetmetega, millest esimene on ilmselt Ukraina toetamine kõikvõimalikes valdkondades, näiteks majanduslikult. Aga relvadega varustamisel hakkad mängima hoopis teist mängu.

Ja igal sammul me paistame hoiatavat, et Ukraina peab üles näitama vaoshoitust ja et nad ei kasutaks jõudu. Kuid lõpuks saabub hetk – näiteks Slovjanskis ja Ida-Ukrainas – mil on täiesti õigustatud Ukraina võimude poolt jõu kasutamine, kuna nad peavad avaliku korra taastama. Käimas on ju sihilik, Moskvast koordineeritud ja initsieeritud operatsioon selleks, et Ukraina valitsuse kontrolli territooriumi üle vähendada. On täiesti ebamõistlik oodata Ukrainalt mitte reageerimist.

Krimm paistab olevat juba unustatud. 17. aprilli Genfi kokkuleppes seda isegi ei mainitud.

Ei mainitud ja ma arvan, et see oli viga. Me peame saatma signaali, et me ei aktsepteeri Krimmi annekteerimist, et see oli robustne rahvusvahelise õiguse rikkumine ja sel puudub igasugune legitiimsus. Lihtsalt see ära unustada on ebasobiv käitumine.

Kuidas siis ikkagi nii läks?

Seda ei lisatud, sest neljapoolsetel läbirääkimistel (USA, Euroopa Liit, Ukraina ja Venemaa – K.A) ei olnud kahtlust, et igasugune katse seda läbi suruda oleks Venemaa poolt vetostatud. Aga siis tuleb küsida, et kas üldse oli mõtet sellist lepingut allkirjastada. Minu hinnangul oli see väga kehv leping.

John Lough alustas oma karjääri analüütikuna Briti kuningliku sõjaakadeemia Nõukogude Liidu uurimiskeskuses. 1995. aastal avas ta NATO infoameti Moskvas ja sai esimeseks NATO ametnikuks Venemaal. Ta on töötanud ka nõunikuna rahvusvahelise naftakompanii British Petroleumi ja Vene oligarhide veetud Alpha Groupi integreeritud ettevõttes TNK-BP. Lough esines ka tänavusel rahvusvahelist poliitikat ja julgeolekut käsitleval Lennart Meri konverentsil Tallinnas.