Kõik "üheksast viieni inimesed" kindlasti rõõmustaksid selle üle ning esmapilgul näib nagu oleks tegu mõne proletariaarse revolutsiooniga, kus töötajad saavad vähema töö eest sama palka. Võiks ju mõelda, et tööandjatele see ei meeldiks, kuid väiksematel töötundide arvul ja samal palgal võib olla pikaajaline positiivne mõju kogu majandusele.

Esimese asjana võib vähemate töötundide juures tõusta töötajate produktiivsus. Kui istuda 8 tundi päevas arvuti taga, tekib kiiresti väsimus ja kui istuda 5 päeva jutti seal, võib tulla ka lõpuks tüdimus ning aju ei taha enam nii palju uut infot läbi töötada. See võib väljenduda ka töö tulemustes, kus langeb tootlikkus. Kui inimene on igapäevaselt värskem, on tal ka rohkem tegutsemistahet. Ja see võib viia paremate töötulemusteni väiksema ajaga.

Teine mõju on tarbimises. Mida mõtleksid kaupmehed, kui teaksid, et inimestel on iga päev kaks tundi rohkem kaubanduskeskustes ja poodides käia? Selle asemel, et peale kella viit tööst väsinuna mööda inimestest ummistunud kaubanduskeskuse ringi kolada, saaksid inimesed poodi minna juba kell 3 ja jõuaksid käia rohkemates poodides. See avaldaks aga otsest positiivset mõju Eesti majandusele ja kuna tarbimine suureneks, tähendaks see ka majanduskasvu ning suuremaid palku.

Kolmas mõju oleks eraelule. Inimestel oleks rohkem aega oma sõprade ja pere jaoks. See võib tähendada tugevamaid sõprus- ja peresidemeid. Samuti võiks muutuda meie ühiskonna senine pilt, kus suur rõhk on ainult töö rügamisel, mitte elu väikestest asjadest rõõmu tundmisel.

6-tunnine tööpäev pole midagi utoopilist, kuna ajaloos on inimeste töötundide arv pidevalt vähenenud. Alates tööstusrevolutsioonist on 10-14-tunnine tööpäev langenud 8-tunniseks. Tehnoloogia areng on muutnud selle võimalikuks. Praegune kõrgtehnoloogia buum näitab meile, et paarikümne aastaga võivad ära kaduda mitmed senised töökohad. Selles ei maksaks näha aga töötuks jäämise võimalust, vaid tehnoloogia peakski meie eest keerulised ja rasked tööd ära tegema.